Hirmud ja paanikad.

Täna, kui ma seisin bussipeatuses ja ootasin bussi number 23, tuli minu juurde väike tüdruk. Selline, et läks just esimesse klassi või siis teeb seda järgmine aasta. Igatahes ta tuli minu juurde ja hakkas mind ahistama, küsides igasuguseid küsimusi (Kust sa sellised juuksed said? Kas sa oled koolis nohik või lahe? Mis mobiil sul on? Oled mingi ilgelt tark jah? Kust sa sellise koti said, anna mulle!). Eks mina, selline viisakas nagu ma olen, vastasin nendele alguses, kuid kui ta mu fotokoti lukke hakkas lahti tõmbama ja kätega kallale tahtis tulla, ei olnud mul üldse enam rääkimise tuju. Õnneks tuli buss ja viis mind sealt ära. Positiivne meeleolu oli asendatud hirmuga - mulle tuli meelde, miks ma väikeseid lapsi kardan.

Kevadlõhnad.

Laupäeval metsa lugema minnes leidsin üksiku kalevipoja asemel hoopis kolm sõduriks maskeerunud naissoost isikut, keda fotoaparaadid taga ajasid. Päris hirmutav oli, kuid õnneks polnud nad lärmakad ja ei seganud lugemist.

Põhimõtteliselt peaksin ma lugema 'kuningas odipus't' või siis õppima homseks füüsika tööks või siis mõtlema, mida rääkida estas kolm minutit teemal 'Palju on vähe', aga selle asemel otsustati ühehäälselt (hääletuses osales kahjuks vaid üks korralik kodanik ja see olin mina) muusikat kuulata ja emme tehtud lihapirukaid (need on kõigeparemad üldse, Kupi arvab ka nii) süüa. Lemon tree ja Lovefool kostuvad kordamööda.

Me oleme Kupiga üks inimene. Nii vähemalt räägitakse. See vist tähendab, et tema on pool ja mina olen pool. Asja teeb keeruliseks ainult see, et ka Jumalaga me oleme üks ehk siis ka pool ja pool. Niisiis Kupil on pool mind ja Jumalal on pool mind... ühesõnaga 1 - 0,5 - 0,5 = 0 ehk siis... Tere, mina olen see laps, keda pole olemas.
(Kuigi on ka imepisike võimalus, et Kupil on üks kolmandik minust ja Jumalal on üks kolmandik ja niimoodi jääb mindki üks kolmandik järgi. See on aga palju rohkem kui null. Siiski on see hetkel vaid teooria.)

Did you?

Mulle ei tulnud meelde, et ma selle koha välja mõtlesin.

Üldiselt on nii:

Ärkan. Olen väsinud.
Lähen koolibussiga kooli (v.a. reedel). Olen väsinud.
Istun koolis. Olen väsinud.
Tulen koolibussiga koju (v.a. reedel). Olen väsinud.
Söön. Loen Potterit. Ärkan veidike üles.
Olen väsinud.
Söön ja vaatan telekat.
Istun arvutis ja söön ja olen väsinud.
Lähen magama, kuigi und pole.

Kui sügismasendus jõuab tavaliselt talveks kohale, siis sügisväsimus on juba nädal enne tähtaega kohal. Kuidagi kurb on olla, kuigi kõik on tegelikult päris hästi läinud ja olnud.

Genialistid - Tavaline naine

Jättes välja, et ma olen koguaeg väsinud ja mitte eriti suhtlemisvõimeline, olen omandanud nii mõnedki teadmised golfist (kolmapäev), fotograafiast (neljapäeva õhtu), demosthenese kahest kõnest (teisipäeva-kolmapäeva õhtu), saanud sõimata kokatädi käest, kes mulle kohukest ei andnud (neljapäev) ja õppinud valesi asju ajaloo töö jaoks (pühapäeva öö).

Homme, kui emme kursakatega matkama/sööma/sauna läheb ja mina ka hommikul ei taha nendega ühineda, siis võtan ma fotoka ja lähen metsa lehti otsima, sest kodutöö nõuab tegemist ja mets on praegu natukene ilus. Tegelikult peaksin ma istuma ja mõtlema näiteks selle üle, et mis ma siis ikkagi trummidega teen. Ei tahaks nagu pooleli jätta aga kuidagi ei jaksa ennast selle heaks liigutada ka (trummiõpetajate seas on levinud nimi Ivo).

Eksklassikaaslased on sõidus Saksamaal esmaspäevast saati tuleva esmaspäevani. Tairi rääkis, et tal on toidumürgitus aga muidu on tore. Kui nad tagasi tulevad, siis peavad meile k-õ-i-g-e-s-t rääkima! Nii on.

Nädala õpetussõna tuleb Jumalalt: "Ära minu lööma (muidu lööma ennast).

Värvilist sügist!

Lagritsakonnad.

Külmaks on läinud. Toas on 16 kraadi (+/- 0,3). Väljas on palju-palju vähem. Igalpool on külm. Kevad-sügis mantlit pole ja kindad on ka kohe varsti liiga õhukesed. Hommikul sadas rahet. Rahe ei ole vihm ja ei ole lumi, samas oleks justkui mõlemat. Igatahes klõbises see vastu aknaid ja ajas unised lapsed veidikeseks ajaks üles.

(Tartusse ma lõppkokkuvõtteks ei jõudnud, kuna tekkis võimalus teha midagi inimesega, keda ma ei näe just tihti.)
Kalle käis Tallinnas. Vaene mees pidi terve ööpäev mind kannatama, kuna mina, lahke inimene nagu ma olen, pakkusin talle öömaja ja jõlkusin temaga kaasas.
Mida me siis ka tegime kõik see aeg? Näiteks juhtusime me enne seitset Keskraamatukokku, kus Kerttu Rakke küsimustele vastas ja Mihkel Kaevats loomingut esitas ning hiljem ka küsimistele vastas. Mõlemad tundusid väga sümpaatsed inimesed olevat ja Kaevatsi luuletused olid head-head. Kalle soetas endale ühe tema luulekogudestki. Tegime vanalinnale tiire peale, käisime kohvikutes, jõime kohvi (aitäh, Kalle) ja sattusime Led-R'i heliproovi kuulama/nägema von Krahlis. Ja rääkisime kõigest, mis pähe tuli. Tore oli.
(Veidike füüsikaülesandeid lahendasime ka, aga sellest ma ei räägi.)

Mul on ajaloos esmaspäeval töö ja ma tõesõna ei oska seda. Õppida ka eriti nagu ei viitsi.

Head ööd.

Can't smile without you.

Ma nägin unes, kuidas ma läksin riietega oma vannitoas olevasse hiigelsuurde basseini ujuma ja Kupi lukustas mu sinna terveks ööks. Tuli hommik ja vannitoast oli sujuvalt saanud Taneli maja esine, kus ma siis, märjad riided seljas, üles ärkasin. Varsti astusid nurga tagant välja para-weblased. Ma olin väga rõõmus neid nähes ja hüppasin Erikule kaela. Erikul oli selline tore vanamehe habe. Para-weblased istusid ringi minu ümber ja küsisid, miks mu riided läbimärjad on. Nii lõppeski.

Hommikul/päeval olin kahtlases tujus. Naersin kõige peale ja ei osanud absoluutselt mitte midagi saksa keeles öelda. Vähemalt mitte midagi arusaadavat. Ja keskendumine oli ka vaba päeva võtnud.

Enne kehalise tundi, tuli minu juurde neiu, kes küsis kunagi, kas ma Jansat tean ja kes käib minuga samas saksa rühmas, ja andis mulle koti sees kaks kommi. Väga armas temast. Pean vaid kahetsusega teatama, et ma ei tea ta nime...

Harry Potteri kuues osa on käsil. Plaanisin küll eesti keelse ära oodata, kuid see oli ainuke raamat inglise keeles, mille sain kätte ilma raamatupoodi või -kokku minemast. Kuuendik on loetud ja ei saa öelda, et ei meeldi.

Nädalavahetusel sõidan Tartusse ja sealt lähen kanuutama.

(Jäätis sai otsa.)

Esimene A.

Ristimine lükati edasi. Oktoobri neljateistkümnendal päeval toimub see hetkeseisuga.

Eile oli 'Malev'. Esilinastus. Inimesed muutusid kannatamatuks, kui liialt teiste filmide reklaame enne õiget filmi näidati. Film ise oli hea. Kohati oli veidike igav ja venis, kuid nalja sai palju. Pärast oli äfterpaarti, kuhu ma ei läinud, kuna pidin koju õppima tõttama.

...ja esimese A sain ma saksa keeles ma-ei-tea-mille eest.

Ma olen liiga noor, et sellest rääkida.

Reedel on meil rebaste ristimine. Öösel. Ilmamees rääkis, et sel ööl pidi tulema 9-12 kraadi sooja. Eks siis näeb millised nohused näod meil kõigil pärast on kui meid öösel vette visatakse. Me peame maksma sada krooni selle eest, et meid retsitaks. Selline see maailm juba kord on. :P
Spordipäeval lähme aga glofi mängima. Vähemalt sellised jutud liikusid koolimaja ümbruses ringi.

Ma õppisin uue asja ka - madalstardi.

Minul on homme 'Malev', Helenal on see juba täna. Tartu ruulib.

*Beach Boys - Kokomo*

"Mida nad teevad?"
"Kust sellised pärit on?"
"Kes nad sellised on?"
Lapsed ja vanemad tormasid kõik üheaegselt jõekaldale, et asja lähemalt uurida.
"Kas nad pole fantastilised?"
"Nad ulatuvad mulle põlveni, mitte kõrgemale!"
"Vaadake nende naljakaid pikki juukseid!"
Pisikesed mehed, kes polnud keskmisest nukust suuremad, olid oma tegevuse pooleli jätnud ning silmitsesid üle jõe külalisi. Üks neist näitas sõrmega laste peale, sosistas midagi ülejäänud neljale ning kõik viis purskasid naerma.
"Aga need ei saa ju olla päris inimesed," ütles Charlie.
"Muidugi on nad päris inimesed," vastas härra Wonka. "Need on umpalumpad."
/Charlie ja shokolaadivabrik

Ja mina olen vara.

Kool tuli. Hoogsalt ja äkki. Esmamulje uuest koolist ja uuest klassist (kahjuks suudan ma hetkel vaid paar-kolm nime näoga kokku viia) ja õpetajatest on positiivne. Koolilaul ainult ei sobi kuidagi ja koolikell ei tundu ka koolikellana. Koolivorm on nii kuidas ta on - ei midagi hullu aga must värv hakkab varsti närvidele käima.
Esimesel septembril tegid kõik (loe: mõned exklassikaaslased) mulle ja Kupile pitsa välja.
Esimene päris koolipäev oli segane (mina näiteks hilinesin teise grupi inka tundi ja ma ei tea, kas ma lähen enda omasse või käin edaspidigi seal), tunnid möödusid suht kiiresti ja tunniplaanist seinal ei saa ma ikkagi midagi aru. :D

Täna poes suutsin ma oma esimese kuni kolmanda klassi klassijuhatajale ja praegusele klassijuhatajale otsa komistada. Lisaks sellele sain ma lõpuks endale mustad püksid.
Emme töökaaslase sünnipäeva puhul käisime forelli söömas. Kuidagi on alati juhtunud nii, et kui kellelgi emme töökaaslastest sünnipäev on või ta lihtsalt teisi endale külla kutsub, siis võetakse mindki kaasa, sest emme ei viitsi pärast enam kodus süüa teha. Samas mul pole selle vastu midagi, tal on toredad töökaaslased ja kõhtki saab täis.

Mul on Helenale jõulukingitus olemas, kuigi suvi pole veel lõppenud...