Kuidas võib kujutada, et iga tähekiir on niit, mis iga inimese pea kohale on kinnitatud?

Kes küll võiks olla see tore tüdruk, kes istub kodus laua taga ning kirjutab usinasti oma lugemispäevikusse 'Jumalaema kirik Pariisis' kohta informatsiooni? See on see sama tüdruk, kes enne rõõmsalt maailma riike ja pealinnu kaardile märkis ja neid selgeks õppis ja ennist, koju tulles 'Faust' käes metsavahel jalutas. Järgmiseks on tal plaanis ette võtta geograafia referaat Venezuelast, geograafia arvestuseks kordamine, keemia ning loomulikult matemaatika kontrolltööks õppimine. Kusjuures, kõige selle kõrvalt jõuab plika käia veel muusikali jaoks mõeldud tantsuproovides, käia trennis, mängida trumme, laulda, sõita nädalavahetuseks Venemaale muuseumeid külastama ja Hiiumaale ning Saaremaale kultuuriga tutvuma. Tema toas põleb ööläbi tuli, sest midagi peab ohverdama suurema heaolu nimel.

Mina see tüdruk ei ole, mulle meeldib magada ja süüa.

Can’t go mad, ’aint got time.

On öö vastu laupäikest. Väljas on pime. Sa jalutad mööda tühje kodutänavaid. Vaid hetk tagasi ei suutnud sa oma silmigi lahti hoida, kuid nüüd pole unest jälgegi. Kõikjal kõlab vaikus. Koerad ei haugu. Paar esimest piiska, juba on tunda märja tolmu lõhna. Vihma lõhn ning pladin tänavatel tuletab meelde eelmise suve ja selle, et uus on kohe ukse ees. Sadu pole tugev ega ühtlane, kuid piisav, et muuta maapind ja riided märjaks. Taevast paistavad paar tähte pilvede vahelt. Väljas pole külm, aga pole ka soe. Tänavad on ikka inimtühjad. Eemalt muru seest jookseb siil tänava keskele, kuid sind märgates pöörab otsa ringi ja jookseb tagasi. "Siil udus," mõtled ja naeratad omaette. Kaugusest kostab muusika. Vihm lõppeb, lõhn jääb. Sa keerutad keset teede risti ja ümised kaasa muusikale, mis aina tugevamaks muutub. Kauguses on näha peo varje. Sa tantsid märjal asfaldil, su juuksed on vihmast lokkis. Peatud hetkeks ja jälgid pidu ning astud siis kodumajja. Komistad trepil, kui üritad vaikselt üles hiilida. Su riided on juba kuivad, juuksed veel mitte. Uni tuleb tasapisi tagasi. Kell on viie pärast kaks hommikul.

Ja siis ma nägin unes, kuidas Erik lõikas mulle terava esemega paremasse õlga sügava haava. Õnneks kogemata.

Y. O. U. R. E. G. O. R. G. E. O. U. S.

Nii peabki olema, et mängides 'minu tädi' või 'läbi roosipõõsaste' või 'pilgutamist' või 'toolide mängu' või 'rukkilõikust' siis mängivad kõik hea meelega kaasa ja kannavad sealjuures roosasi, rohelisi ja/või kollaseid riideid.
Ühesõnaga oli vana klassi klassiõhtu lapste ja õpetajatega, karaoke ja diskotuledega. Oli kohe palju toredam, kui ma alguses lootsin. Kohe juuni alguses lähen nendega arvatavasti ekskursioonile ka. Nostalgia.
Ja saksa keel on ikka päris metsas omadega.

Karastav lohutus.

Oh kuidas ma armastan kevadiste lehtede rohelist värvi. Eriti veel, kui päike nende vahelt läbi paistab. Sinine taevas ja punane päike ja kevadrohelised lehed - peaaegu et põhivärvid.

"Birgit, tule löö jalaga!"

Tartus sai peetud selle aasta esimene piknik, vorstisaiade ja -leibadega. Kummipaadirallit käisime ka piilumas, sõitis ju üks meie omadestki. Ülejäänud aja rääkisime (loe: Helena rääkis) keda ja mida ja kuidas ta vihkab. Ja laupäikese öösel elasime Genialistidele kaasa. Ükskõik kui igav neid oodata ka ei olnud, kontsert oli niiniinii hea! Genialistid on kõigeparemad!
Pühapäikesel tegime natuke koolitööd ka, kuid lõpuks leidsime ikkagi ennast jäätist söömas ja joomas ja päikest nautimas. Õhtul sai volbriöö grilli ja chilli ja nalja. Oli ilutulestik ja langev täht ja rongki sõitis üle silla. Koju jalutada oli aga ilgelt külm.
Ja sisse hingasin ma palju lõkketossu ja suitsutossu ja tossu, mida lastakse kontserdi ajal lavale...

Tegelikult ei saa ma ikkagi aru, et kool on. Minu meelest algas kevadvaheajaga suvi.

Genialistid - seksikas keha