Päris kaua aega ei ole ükski inimene minult teed küsinud ja seepärast ma ka arvasin, et lõpuks ometi on aru saadud, et ma ei oska orienteeruda. See on juba päris hea, et ma oma kodutänavat ja sellega ristuvat nimepidi tean. Igatahes täna suutsid ikkagi kaks noort välja valida just mind. Kust mina peaksin teadma, kus asub maja number 43, kuigi ma kooli ajal vähemalt kaks korda nädalas seda teed pidi koju kõnnin? Esimene koolipäev on alati naljakas. Antakse tööde kuupäevad kätte, räägitakse midagi uuest osast, mida keegi ei haara, sest kõik on liialt unised ja tüdinud (jah, justnimelt tüdimust kohtab siis väga tihti). Seda tunnet ei teinud ka paremaks, kui hommikul ärgates esimese häälena vihmapiiskade krabin kostus. "Ma tahan lund," oli esimene unine mõte. Aga samas ei ole midagi ette heita natukene veidrale huumorile, mis tänast päeva ilusamaks tegi.
No comments:
Post a Comment