June 17, 2007

Rabarock ja muud loomad

Neljapäev oli Leenu sünnupäev. Algselt tutvustati seda kui aiapidu, kuid kuna vihm ka tulla tahtis, siis muutusid aiapeoplaanid majapeoks. Vähemalt ma sain palju liha süüa ja näha kõõrdpilke, mis minule ja Marile heideti, kui me jälle põnevaid lugusid nt puuviljatükkidest aka ninjadest rääkisime. Koju jõudsime kuskil ühe ajal. Magama sain kahe ajal. Üles tõusin kuue ajal.

Ja algaski Rabarokiralli. Hommikul oli nii Tallinnas kui Rakveres kõrilõikaja tuul. Õnneks jäi ta meist sinna maha ja kui me kogu kambaga Järvakanti jõudsime oli taevas pea pilvitu ja päike lehvitas. Valisime siis telgile paiga, panime ta kokku ja läksime uurima, et mis toimub. Sel hetkel õnnestus ka korraks Erikut näha, kuid ülejäänud aja oli ta nähtamatu (kuid mitte kuuldamatu). Kuulasime ühte koma teist, sõime hamburgereid ja rääkisime Kallega maeiteamillest ja kõigest muust. Kalle oli vist ainuke, kellel oli the Datsuns'i särk ja ta oli väga uhke selle üle. Peale selle olid nad toredad ka, kuigi mõned lood olevat olnud liiga kiiresti (mina ei mõistnud midagi). Dagö oli tore. Minu geograafia õpetaja kõndis ka igalpool ringi. Koguaeg sattus silma alla, kuid mind tema ei näinud, loogiline. Õhtul aga läks ilm päris külmaks, kuid õnneks oli meil Vanakas kaasa ostetud. Siiski ei aidanud see öösel. Mina jäin nt magama alles siis, kui päike tõusis ja telki soojendama hakkas. Eks une puudusele aitasid kaasa ka need toredad tegelased kõrvaltelkidest. Ma tean nende nimesid, hääli, elulugusid, probleeme ja maeiteamidaveel. Ja mõne hääle viin isegi näoga kokku. Minu uued parimad sõbrad. Ma vihkan neid. Eriti seda üht.
Hommik saabus kuskil poole kümne paiku. Päev tõotas tulla ülisoe. Tuli ka ja mul õnnestus ära põleda. Niimoodi ilusasti. Hommikusöögiks olid loomulikult kohv ja hamburger ja taustaks laulis Agent M. Enamuse päevast istusime kuskil varjus ja kuulasime ükteise geniaalseid fantaasiasünnitisi (jär-jär-jär). Vahepeal vestlesime tuttavatega ja planeerisime, kuidas võiks kõige nõmedamalt Rivolt autogrammi küsida. Hiljem aga kujutasime ette, kuidas Raud Rivo mööda platsi taga ajab. Pilgu viskasime peale Kosmikutele ja Mr. Lawrencele, ülejäänuid kuulsime poole kõrvaga, ka Gay Bar'i. Mr. Lawrence ajal otsustasid lapsed mulle keemia eksami tulemuse teatavaks teha. Ma ei saanud alguses midagi aru. Siiski lõppkokkuvõttes otsustasime Kallega, et 76 punkti on päris hea ja mul läks ka tuju kohe heaks. Ma ei tea täpselt, kas see oli tingitud eksamitulemusest või millestki muust. Õhtu lõpetasid kaks tassi kohvi ja karaoketelk lauluga 'Stairway to heaven", kusjuures, ta laulis hästi. Teine öö õnneks nii külm polnud, kuid kella nelja ajal tundsin tugevat soovi minna vetsu. Taevas oli üliilus ja üks valge kampsuniga mees arvas, et ta peab mind kallistama. See oli päris armas. Sel ööl segasid meie "toredad" naabrid Kallet rohkem kui mind, sest mina olin eelmisest ööst väsinud.
Hommik saabus vihmatibadega ja varsti pärast seda pakkisime asjad, mahutasime ennast jällegi autusse ja sõit kodupoole võis alata.
Kokkuvõttes oli tore ja ma oleks hea meelega veel paar päeva olnud (kui vaid ennast kuskil sellest metsikust ja kõikjale ulatuvast tolmust puhtaks oleks saanud pesta, sest iga sammuga tõusis üles suursuur tolmupilv ja inimesi oli siiski 13 000 vms).

Ja lapsed, lähme die Ärztet kuulama. Keegigi?

No comments: