"Ta tahab ka kodu luua,"

tsiteeris Helena "Armastust kolme apelsini vastu", kui Kosmikud lavale tulid. Käisime eile gängiga neid vaatamas, Metsatölli ka. Andur juhtis autot ja meie Kupiga naersime tagapingil. Helena ei saanud midagi aru. Me isegi jõudsime Haapsallu. Tellisime pitsa ette ära ja läksimegi kontserdi platsile. Alguses ei tahtetud väga uskuda, et me kaheteistaastased oleme, kuid õnneks oli kuu viimane reede (kõik ei peagi kõigest aru saama). Kosmikud olid igati toredad, viskasid mulle lilli ja puha. Ja see, et ma teadsin ainult kahte ja poolt laulu peast, ei seganud üldse. Kusjuures isegi Metsatöll oli tore. Raadiost ma neid ei kuulaks, kuid laivis sobis küll. Sai jälle väheke lollusi teha ja naerda. Teinekordki. Ja Helena suutis endale ühe kitarritüki haarata. Kui asi lõppes läksime ja haarasime oma pitsa. Leidus neidki, kes seda meilt ära osta tahtsid, päris suurte summade eest. Aga kes on enne kuulnud, et ma toitu ära annan? Koju jõudsime poole kahe paiku.

Mmm... ja täna ma käisin ametlikult esimest päeva tööl. Läksime kohale ja polnud laudu, mida värvida. Polnud, kus värvida. Ja siis me seisime paar tundi ja ootasime, kuniks maailm meile sobivasse kohta keerleb. Keerles rohkem liiva ja tolmu ja mulda, kuid lõpuks said muudki asjad olema. Võõpasime siis seal kolmekesti laudu. Ikka ühelt poolt ja siis keerad ja teiselt pool ja siis viid kuivama. Tegelikult ei olnudki nii hull või teiste sõnadega, mulle päris meeldis. Aga võib-olla oli see selle pärast, et me väga kaua ei jõudnud värvida, sest paar tundi pärast alustamist tuli vihm külla. Katsime kõik kiledega ja vihm lõppes ära. Aga ta algas uuesti, kui me puhastes riietes tolmuahvidena bussipeatuse poole kõndisime. Samas lõppes ta ka siis ära, kui me sinna jõudsime. Pmst oli mul jälle hea võimalus mängida kurba läbimärga tüdrukut täiesti kuivade inimeste seas. Õnneks hakkas jälle tibutama, kui ma bussist välja astusin. Selline oligi mu päev.