September 06, 2007

Ja see oli pilgeni täis...

Kui ma eile Lavaaugu viimasel etendusel sealsel trepikäsipuul istusin, ühel pool Maria-Anna minust kinni hoidmas, kartes kukkumist, teisel pool Kätlin ja poolteist meetrit eemal Helena oma emaga, siis ma ei tundnud kurbust (kuigi tegelikult oli kurb sündmus), sest seal oli liiga hea. Tamm, Aadli ja Ojari - minu kolm lemmikut taidlesid lavalaudadel ja nahkhiire siluett tiirles sinisilmse taeva taustal.

Ja täna koolis söögivahetunnis, kui me jälle oma räpiringis seisime/istusime ja pool tundi naersime, üksteist mõnitasime ja elu planeerisime, siis... ütleme nii, et see oli neist hetkedest, mida ma aasta pärast igatsema hakkan.

Kooli tunnet mul pole. Ja unenäod hakkavad jälle veidi liiga usutavateks muutuma.

No comments: