Nüüd on see jooksmise aeg läbi, natukeseks vähemalt. Tänaseks vähemalt. SDC autoriõhtu korraldamine oli ikka paras pähkel. Mitu nädalat järjest ei olnud aega magamiseks või tegelikult ükskõik milleks muuks. Samas... ma ei vahetaks seda aega mitte millegi muu vastu. Ja eile, paar tundi enne algust, kui kõik hakkas alles õigesti kokku saama, välja nägema, siis tuli see kõige suurem närv. Siiski kõigele vaatamata läks üritus korda. Kohvik nägi üliilus välja ja need laternad ja elupuud peaksidki kooli ees kogu aeg olema! Ning raamatulegi sain positiivset tagasisidet. Lõpus, kui Meedi Neeme paar sõna lausus, siis tulid mulle ka pisarad silma. See ehk oli esimene hetk, kui ma päriselt ka sain aru, et see on viimane aasta.
Nüüd on naljakas olla. Kuidagi ei ole nagu millegi peale mõelda enam. Kangad, kiled, laternad, siluetid, koogid, plakatid, tamiilid, puud, pingid, tänavasildid, linnamüra, valgustus, dvd'd, küünlad, pudelid, värvimine, lõikamine ei ole enam olulised. Nüüd ongi kõik. Nojah... asjad on veel vaja tagasi viia.
Meie seltskond on ikka üle kõige, ükskõik kui palju me üksteist ka ei sõimaks või mõnitaks või üksteise peale ei karjuks.
Ja Andreas sai oma kaotatud aja ka tagasi.
Kui nüüd meenuks veel, et kuidas see normaalne elu käis, siis oleks päris hästi...
1 comment:
Nii tore ;)
Post a Comment