See, et Mari sünnipäev ülim oli, sellest võib ta ka rääkida. Ma mainiks vaid, et tal on väga toredad sõbrad ja et suure kingipakiga on tore bussis sõita. Ja üldse... Palju õnne veelkord!
Mis oli aga põnev... Sõidan mina õhtul kodupoole. Kell võib olla natu üheksa läbi. Astun siis midagi aimamata oma peatuses bussist maha, kõnnin üle tee ja ourskan Trummi nurga peal kõvasti naerma. Ma olen olnud kodus palju-palju kordi, kui elektrikatkestus on ja elanud nädal aega nii, et pool korterist ei tööta, aga koju läksin ma esimest korda läbi kottpimeda Trummi tänava. Täitsa lõpp. Ma olen õnnelik, et üks noormees jalutas koos minuga esimese ristmikuni ja ma olen õnnelik, et tal olid kõrvaklapid kõrvas ja ta ei kuulnud mu tasast naermist. Ja helkurid olid ka päris tänuväärt. Aga... jõudes oma majani, vaatan, et ohhooo, kõik tuled põlevad. Majades on elekter ja trummi otsas tundusid isegi paar tänavalampi põlevat. Üliäge.
No comments:
Post a Comment