Pikka aega pole mul olnud midagi öelda. Tegelikult pole ikka veel kuigi palju öelda. Kuid. On toimunud toredaid asju toredate inimestega ja päike naeratab päris mitu korda päevas ning emme ei pea enam koolivormipluuse pesema. Ja ma olen aimu saanud üksi elamisest, sest eelmisel nädalal ei elanud emme kolm päeva kodus, sellel neli ning järgmisel samuti neli.Igatahes neljapäeval oli koolis filmiõhtu, mis läks vägagi korda. Inimesi käis siuke paras hulk, filmid olid toredad, popkorni oli ka ja kõrgushüppemattidel sai ka hüpatud. Koju sai kuskil ühe paiku. Järgmisel päeval pidin aga vara ärkama (reaalselt magada sain kaks tundi), sest tutipäev oli. Naljakas, et just päeval, kui pidi olema esimese klassi laps, tundsin ma, kui vanad me tegelikult oleme. Aga sellegipoolest oli tore ja väga palju meiega ei pahandatudki. Pärast käisime söömas ja siis hüppasin kodust läbi ja põrutasin Sinimägedele. Me naersime terve rongisõidu ja see kestis kolm tundi. Päris väike seltskond oli, aga see tuli ainult kasuks, sest meil oli ikka päris tore. Ja kuigi neljapäeva öösel, kui ma südapahatasin, siis tundus mulle, et ma tegin väga vale otsuse, et nõustusin Sinimägedesse minema, aga tegelikult tegin väga õige. Põrandalmagamised, laulumängud ja ristsõnalahendamised, viktoriinid ja Teise maailmasõjaaegsed plastmasspudelid - mhmh, teinekordki.
Siuksed lood siis. Homme helistatakse meile lõpukella.
Mmm... ja Noa-h'il sai maailmast kõrini. Aga vana arvuti arvas, et ta võib natuke tööd ka teha vahelduseks.
Muidu ma väga ei tea, mis endaga peale hakata. Aga samas ma nagu natukene isegi naudin seda segadust (ja siinkohal ei räägi ma oma segamini toast, mis isegi minu arvamise järgi on väga kole). Ja samas ka mitte.
