Sügise värvilisus hakkab tasapisi vihmasuse taha peitu pugema. Ma annan talle andeks - ta oli niigi mu lemmik sügis. Aga hommikuti on aina raskem tõusta. Mitte just ilmtingimata selle pärast, et kooli ei viitsiks minna, vaid pigem selle pärast, et uni tundub palju magusam ja teki all palju soojem ja turvalisem. Aga samas kui uksest välja astuda siis plahvatab vastu hilissügisene õhk, mida ma niiväga armastan.
Üleeile oli mul aega kududa ja raamatut lugeda. Eile ma sain isegi raamat käes kooli jalutada. Ausalt öeldes olen ma neist mõlemast tegevusest puudust tundnud. Veidikeseks aeg maha võtta oli päris hea. Natuke tegin isegi koolitöid. Ja selle juurde sobis ka väga hästi kolmapäevane filmiõhtu ning see, et lapstel tuli mõte korralik praad õhtuks teha. Niisiis kogunesime me kõik meie juurde õhtust sööma, nagu ikka saab pere õhtul ühe laua ümber kokku.
Ükspäev ma vist mõtlesin isegi oma NaNoWriMo teema välja. Ma pole veel päris kindel, aga kuna ta on üks siuke teema, millest ma kunagi nagunii kirjutada tahan, siis miks mitte seekord. See tähendab muidugi, et mu unenäolugu jääb poolikuks, aga ma arvan, et ta jääbki nii kauaks poolikuks, kuniks ma teda jälle unes näen. Peab tulema jälle see tunne, et see on just see asi, mis praegu minu hingest tuleks.
Iseenesest pole ma vist rääkinud ka rebaste ristimise päevast. Ausalt öeldes ma väga ei jaksa ka, sest see tundub nii ammu olevat. Aga ta oli tore. Järgmisel päeval esimestesse loengutesse ei jõudnud väga paljud ja need, kes jõudsid, olid ka sandid.
Ja SDC õhtu oli ka vahepeal. See vist on paratamatus, et enda korraldatud õhtu meeldib ikka kõige rohkem, kuid ma ei ütle ka halbu sõnu selle aasta omale, sest kõik nägi päris kift välja.
Hea on.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment