Lõpuks (!) sain verd anda. Ja see oli konkurentsitult kõige toredam vere andmine. Kõige nõmedam oli loomulikult viimane, kui ma ei saanud üldse andagi ja tädid olid ka kurjad. Aga täna! Muah! Läksime Helenaga sinna. Mina olin muidugi hullult närvis, sest kes seda hemoglobiini ikka teab. Tal on ju täitsa enda mõistus. Ja hommikul polnud üldse väga hea olla ka ja siis verekeskuse ees oli mingi liiklusõnnetus ka ja iga valgusfoori taga seisin kaks satsi - kõik sellised head ended, eksole. Ja siis verekeskuses oli palju rahvast, sest jõulud on ikkagi. Istusime ja ootasime. Kaks sõduripoissi olid ka. Ja järsku oli neid kogu armee. Tulid just varjupaika ehitamast ja mõtsid, et annaks verd ka. Nunnud. Ja siis arstitädi oli ka armas, rääkis, et selline hemoglobiini tase on täitsa normaalne, kui ma rääkisin, et süda lööb sellepärast kiiresti, et ma ei tea, kuidas selle globiiniga seekord on. 125 jälle. Ta üts, et ma siis kaks korda aastas käiks, et see on ikka parem, kui et mõnikord saadetakse tagasi. Helenal ei läinud seekord õnneks, aga sai hemoglobiini joogi endale. Aga ülemine ooteruum oli veel rohkem ülerahvastatud ja sõduripoisid polnud sinna veel jõudnudki (pärast selgus, et nad said hoopis oma ruumi). Seal ma ootasin kuskil tund aega. Verekeskus on kusjuures hea koht meeste sebimiseks. Saab nime kohe teada, siis on teada, et ta on täiesti terve inimene ja lisaks kõigele ka hea, sest ta on ju doonor. Ja siis saab seal küpsist krõbistades ja mahla juues juttu puhuda. Perfektne. Üks tädi minestas ära ka. Tuli vereandmisruumist reipal sammul ja pani puhkeruumis silmad tasku. Vere andsin ma vist mingi seitsme minutiga ära. Torgati nõel sisse ja tuli vulinal. Tädi alguses küsis ka, ma paistsin vist päris närvis, et kas ma pole kaua käinud. Ma ütsin, et kuus kuud vist. Ta naeris selle peale ja üts, et mõned pole kümme aastat. Ühel sõduripoisil ei tulnud verd üldse, vist sai otsa. Ja juba ma sammusingi loll naeratus näol trepist alla, et seal hästi kaua pusida riiete selga panemisega, sest üks käsi ei paindunud. Kõigele lisaks oli neil minu verd vaja ka. Hommikul saatsid lausa kaks sõnumit.
No comments:
Post a Comment