Superkõiksuse superteooria

Mul on jõulud. Eriti olid eile, sest me istusime kambaga köögilaua taga, korvis olid piparkoogid ja mandariinid ja kausis mitmesuguseid kummikomme ja toas küünlad põlesid ja oli härmad ja aknalaua peal seisis jõulukalender ja kõik oli nii jõul! Ise ka ei uskunud, et lumeta ja kuuseta võivad jõulud tullla, aga näed, tulid.
Viljandis on muidugi naljakas olla küll. Esiteks poleks nagu ära olnudki, aga samal ajal kummitab peas, et peaks etendusega tegelema. Ja samal ajal tundub naljakas panna vetsu ust lukku (sest Pärnus meil polnud lukku) ja välja tulles jälle naljakas, et ukse peab ka lukust lahti tegema ja samas tulesid ei taha üldse ära kustutada, sest Pärnus oli muidu pime, kui kõik tuled ei põlenud ja kui korteri uks lahti teha, siis on naljakas, et ei tulegi trepp, vaid olengi juba õues. Ja järsku on nii palju inimesi, kellega saab midagi teha. Naljakas.
Aga jah, NaNoWriMo sai läbi ja ma jõudsin lõppu ja romaan on kehv, aga vähemalt valmis. Pmst.
Ja homme! Homme saan ma minna verd andma. Viljandis! Kaks kuud pidin ainult ootama. Teised tulevad ka. Mõned.
Ja laupäeval lähen varavalges Tallinna, laulan kogu päeva ja saan siis koju. Meid võib Jaani kirikusse kuulama ka tulla, viiest, kui ma ei eksi. (kella kahest äkki poole neljani oli meil vaba aeg. Kui keegi lõunat sööma tahab minna, siis ma olen olemas. Ja mingitel muudel aegadel saab ka kindlasti kõrvalepõikeid teha. Õhtul olen kodus ja söön emme ja vanaema ja Tõnise ja Mikuga.)