There's nothing inbetween

Esmaspäeval sadas taevast alla kõige ilusamat laia, paksu, keerlevat, langlevat lund. Mina sõin jäätist ja jalutasin läbi selle paksu saju bussipeatuse poole ja mõtlesin, et kuidas nüüd saab olla nii, et väljas on nii ilus ilm ja ma ei saa päris hästi aru, miks mulle talv meeldima peaks. Ja siis ma mõtlesin, et miks ma seda mõtlen, sest see just oli mu lemmik talveilm. Aga jäätis oli imehea.

Sünnipäevapidu(d) oli väga tore. Siis hakkaski juba vaikselt lund pilduma, see tegi asja veel paremaks. Pärast pidusid mõtlesin ma aga endale hästi suure stressi ja siis mõtlesin ma end haigeks. Nüüd ma siis lakun oma haavu. Sellest hoolimata jõudsin ma kõigile jõulupidudele, kuhu pidin jõudma, kuigi ehk lahkusin vara. Ja jõudsin ka Tartusse, et vanalinn üle vaadata ja Miisule pai teha ja magada. Tartu on sanatoorium. Ja enne kõike seda jõudsin ka emmele lehvitada, enne kui ta läks maale, kus pole jõule ega aastavahetust. Vot siis.

Nüüd on siis Metropol ja Michelle ja küünlad. Tallinna vanalinnale viskasin ka pilgu peale. Tartu oma meeldib ikka rohkem, kuigi siin on mõnus pontsakas kuusk. Tegelikult on mul isegi natukene jõulud, täna olid mul isegi natukene jõulud. Kuigi tundusid kuidagi valel ajal olevat. Nagu oleksime jõule kuskil oktoobris või märtsis pidanud. Niisama.

Ma tunnen, et saan endast paremini aru ja ei saa kohe üldse mitte.

You already know how it ends.

Ma näen viimasel ajal nii imelikke unenägusid. Just oli jälle see kõige hullem unenägu, kus mu keha ei allunud jälle mu kontrollile. Ja täna oli kuidagi kurb-õnnelik lugu. Mõlemad kusjuures toimusid siin samas kodus. Õudusunenägu oli selles suhtes tore, et ta oli minu jaoks esimene (millel ma olen tähele pannud), et mul on soundtrack. Mu unenägudel on soundtrackid. Sellel oli väga hea!

Aastavahetusel on täiskuu. See pidi küll igast pingeid ja võtlusi hea ja kurja vahel ja kõike muud seesugust kaasa tooma, aga mina kuulsin ainult seda kohta, et aastavahetusel on täiskuu. Ja see tundus nii ilus. See tundub nii ilus. Raudselt on pilves.

Magada tahaks, aga ei jõua. Ajaliselt ei jõua. Füüsiliselt ei jõua kõike muud :)

Lisaks sellele arutasime eile Triinuga, et ongi tegelikult imelikud ajad. Väga palju imelikke asju juhtub. Selliseid, mida ei oskaks oodata. Üllatavaid nii halvad kui heas mõttes.

Jääkarukäpad

Vanaema kinkis mulle sussid,
Viimasel ajal on olnud hoopiski niipidi, et mul on hästi palju erinevaid emotsioone ühel ja samal ajal, aga nüüd nad enam ei tekita tunnet nagu mul poleks emotsioone. Nad lihtsalt ongi samal ajal. Aga millegipärast on mul praegu tunne, et ma saan hakkama. Ma ei tea, kust see tunne tuli, sest tegelikult... Võib-olla on ta hommikuks läinud.
Tahaks raamatut lugeda, aga vist ei ole aega.

Minu teekruusist kasvavad lilled välja.

siit

The last spring in Berlin or Alice in Wonderland.

Ma käisin esimest korda oma elus Berliinis. Seal oli sügis. Täpselt selline sügis, millest ma Eestis puudust tundnud olin. Natukene ajarännaku tunne tekkis. Kartsin igast asju enne minekut - nii on mul kombeks. Kuid... viimasel öösel sõitsin üksinda bussiga tundmatusse linnaossa, olles ise samal ajal nii unine, et kaks korda kukkusin tooli pealt peaaegu põrandale. Kellele neid hirme ikka vaja on?

Võib-olla põnevamatest asjadest tooksin välja juba esimesel õhtul Berliini müüri mängimise ja selle lammutamise, sest sellest sai siis kakskümmend aastat. Samas ühel ööl käisime kuskil pargis kuskil tunnelis technopeol. Muusika oli saast, õhu asemel oli suits, valgust polnud, aga väljas oli tähisselge taevas ja kõik koledused olid mattunud uttu ja ma tundsin ennast nagu kuskil maali sees. Ja tegelikult läksime me lihtsalt jäätist ostma. Teisipäeval käisime jazzu kuulamas, sest teisipäev on jazzupäev. Ja see oli nii hea! Maffia oli põhimäng.

Galeriis kohtasin ma ühte vanemat naisterahvast, sakslast. Rääkisime veidi ja selgus, et tema sõbranna töötas aasta aega TSGs õpetajana, aga see oli natukene enne minu osakonnaaega. See oli siis see hetk, kus ma tõdesin, et Euroopa on ikka väga väike.

Ma õppisin igast asju. Näiteks pokkerit mängima. Korra võitsin males.ka. Et heledaid, eriti siniseid silmi hüütakse evil eyes ja nende eest on vaja kaitset. Betooni peale foto printimine oli ka minu jaoks uus kogemus. Ja et väljamaalastele on helkur väga veider asi ja nüüdsest käivad nende jaoks kõik eestlased koguaeg sokkides ringi.

Ja inglise keel muutus nii koduseks, et kolmandal päeval ei vastanud ma eestikeelsele küsimusele, sest ma arvasin, et ma ei saa sellest keelest aru. Ja kuskil kolm päeva enne lõppu, ei saanud ma aru, et kas ma räägin eesti või inglise keeles, sest mõlemad tundusid emakeelena. Või siis ühel hetkel hakati minuga inglise keeles rääkima ja siis lõpetati lause poole pealt ja alustati uuesti saksa keeles. Nii et kõige kõrval mõjusin ma ka sakslasena.

( zzz )

See on päris naljakas, et inimesed vabandavad asjade pärast, mida nad teiste unedes teinud on. Sest nad tegelikult ju ei ole süüdi. Aga hunnitult vahva on kuulda, kui keegi on sind unes näinud.

"Õnneks ma rohkem ei viitsi kuulata sind."

Jätkates mehistel radadel - eile käisin korvpalli vaatamas. Ei kurda, väga põnev mäng oli, kuigi kõik kukkusid väga palju.
Veel põnevatest sündmustest minu elus... eile ostsin purgi mett, täna teda peaaegu enam pole. Kurguvalu on ka väiksem.
Jätkates - jälgisin tähelepanelikult, kuidas kass puu otsast alla ronis. Siiami kass oli kusjuures ja väga leidlikult ronis. Alguses arvasin, et see on kilekott. Enda vabanduseks võin öelda, et päris pime oli juba.

Ahjaa. See tsitaat. Need on kuldsed sõnad mu korterinaabrilt.

Tõstes testosterooni taset

Eile oli selline ideaalne pühapäev, kus eelmisel õhtul oli olnud pidu ja sel päeval ei pidanud mitte midagi tegema. Niisiis alustasin ma korra kümne ajal hommikut, jõin paar tassi teed ja läksin uuesti magama. Järgmise hommikusöögi sõin mahepõllunduse poliitikast ja ajaloost kuulates ja sealt läksime sujuvalt üle ilusate ja kiirete autode peale. Kuskil kahekümnenda teetassi juures oli kell kolm saanud ja telekast hakkas vormel. Vormeliga samal ajal toimus ka muidugi järjekordne loeng, seekord siis vormelist endast. Et kes on kes ja mis värvi autos, mis värvi kiivriga ja et mitmes ring ja kes kellest kus mööda sõidab või kui palju kütust tal kaasas on ja et tegelikult ei olegi tähtis, sest maailmameister selgus eelmises sõidus. Pärast väikest kütmispausi jätkasime jalgpalliga, et sealt edasi liikuda "palju keha - vähe riideid" naiste juurde aka muusikavideoid vaatama. Kõige selle tihedalt sisustatud päeva vahel jõudsin ma veel vahepeal oma hinge maha müüa ja majanduslikel põhjustel narkoärisse siseneda (tegelikult on nendes kotikestes... muld?). Esimese otsa eest palka ei saa. Aga kraam on Viljandis ja tuleb oodata telefonikõnet, et mis edasi tegema peab.

Igati korralik pühapäev.

Annaks Jumal Teile jalgpallimeeskonna.

Viimasel ajal oleks mul vaja hetkejäädvustajat. Sest ainult pildist või ainult helist või isegi mõlemast koos jääb väheks. Jah, mul on jälle hea. Sest mulle tegelikult meeldib pool kuus hommikul ärgata ja teistele pannkooke küpsetada. Sest mulle meeldib käia fuajees väikeseid etendusi vaatamas või seal National Geographicut lugeda. Sest mulle meeldib kaamera ees lollusi teha. Sest. Sest. Sest.
Ängid pole kuhugi kadunud. Nad on lihtsalt ikka veel selles äraootavas seisundis, nii et ma ei jaksa nendega tegeleda.

Viimasel ajal on mulle nii palju häid asju öeldud. Ma küll ei tea, kas nad ise sellest ka aru on saanud, aga aitäh teile.

Ja Merli on tagasi (maalt, kus viis kuud suudelda ei tohi)!

Future can be future only for so long.

Kui me Jumalaga täna kohvikus istusime, istus kõrvallauas üks mees. Ta oli selline väga veider mees. Ta vist kirjtas kõik üles, millest meie omavahel rääkisime ja millised me välja nägime ja kuidas me missuguseid liigutusi tegime. Ma ei imesta üldse, kui varsti antakse välja raamat, mis räägib ühest täiesti tavalisest kohvikuskäigust.

Õhtul aga juhtusin vaatama ühte väga hirmsat filmi, mis lõpuks oli lihtsalt väga mõttetu. Aga enne, kui ta mõttetuks osutus, oli väga hirmus. Võib-olla sellepärast, et täna läks mu kõige tugevam vihmavari tagurpidi ja seda peaaegu et iseenesest. Olgugi, et ta oli nõrk juba ühest eelnevast kokkupuutest tuulega... Lihtsalt selles mõttes, et midagi hästi tugevat ja kindlat katki läheb või kokku kukub või midagi sellist, on midagi väga hirmsat.

Tallinnas on jõulud. Emme ütleski, et see aasta tuleb jõule vist novembris pidada.

Õpetage mind vähemalt laulma. Palun.


(Aga eksole armas, kui sinu peale mõeldakse villaseid sokke oma jalas vaadates (mis kanna pealt haaknõelaga parandatud on) või sellist pilti vaadates?)

Lillkapsa söömine ja juuste värvimine.

Nothing more to say

Mulle meeldib, et sügis on tugev ja jõuline ja ehe. Selline suure tuulega ja lehtikeerutav. Täpselt selline, et ainult tantsikski pimeduse varju all lossimägedes. Ja kuigi see pole väga meeldiv, et ta on nüüd lõpuks ka minu süsteemi jõudnud - mul on nohu - on see paratamatult üks sügise osa.


Ah, olge mureta, varsti tuleb talv. Siis ma räägin sellest.

Mikrokosmos

Kala ja lill ja kivi
sõid tähti
ja tundsid kuidas stellaarne substants
valgus laiali nende kehades
ja vestlesid muiates selle üle.

(Nagu mingi loits kummitab see mul juba eilsest päevast saati. Tere, oktoober!)

The Bad Actress

Mul on liiga palju öelda.
Aga asjad, mis on jäänud mainimata... näiteks, et James sai endale perekonnanime. Tähendab, juba paar aega tagasi ma kõndisin mööda kooli koridori ja siis jõudis minuni selgus. Black! James Black! Vot, Setu, said oma vastuse.
Raiko (või nagu Are teda kutsus - Raisko) ütles aga, et ma kaon sügisesse ära. See mõte meeldis mulle ka.
Reedel juhtusin pealinnas muusikutega jooma või siis Jumala korterit sisse õnnistama. Väga kift oli. Sai igast nimed nägudega kokku viia.
Mingid seigad olid veel, mida ma mainida tahtsin, aga nemad lendasid ära.
Mul tõesti on liiga palju öelda. See on see teine äärmus. Ükskord pole sõnu ja teine kord on liiga palju öelda.
Vähemalt oleme me Merliga nüüd jälle samal lainel või sama tee peal... igatahes samas kohas.

üks.kaks.kolm.

Eksole armas?


"Black cat, white cat" on väga kift film!


Ja kolmandaks... mulle ikka üldse ei meeldi mu telefonihelin. Tahan oma Vanderselle tagasi!

See oli ilus torm, mis mind kandis.

Ma avastasin nädalavahetusel igasuguseid asju. Näiteks, et ma olen oma sugulased unarusse jätnud. Nad õnneks ei hoia end tagasi ka, et mulle seda meelde tuletada. Et ma olen päris mitmest Napoleoni koogist ilma jäänud... Siis ma avastasin, et suure fotokaga on palju lihtsam inimestest pilte teha, sest see fotokas on tõesti nii suur, et mind ennast ei olegi näha (see käib kokku looga, kuidas Jack, minu väike fotokas, otsustas, et tal on Eestist kõrini ja võttis väikese puhkuse ning rändas Inglismaale, Või noh teeb seda kohe varsti koos Mariga. Ja kuna Jack on suure saare peal, siis andis Mari mulle lohutuseks enda kodulooma). Üle pika aja sain ma jälle suitsukala süüa ja tuleb tõdeda, et see oli hea. Niisiis on jälle leidnud kinnitust fakt, et ma kala ei söö, aga suitsutatud valge lihaga kala (eriti veel Peipsist pärit) ei ole kala. Lisaks pidavat ma välja nägema nagu ma käiksin kunstikoolis.

Kõige suurem avastus oli ehk see, et mul ei ole nüüd juba natukene aega olnud sellist seltskonda, kuhu ära põgeneda. Sellist, millel ei ole seost ühegi teise kohaga. Aga mul vist ikka vahepeal on vaja hoopis teist maailma külastada... naljakas, et ma seda varem märganud pole. Tähendab olen, aga nüüd pärast seda, kui see viimane ära kadus, ei ole.
Jah, mulle meeldib rääkida abstraktsetest asjadest ja kasutada asesõnu.

Ja see, et Lodja peal oli vaikus ja rahu ja õnn ja hea ja päike ja sügis ja idüll ja et sinna ma oleksingi võinud jääda ja vaadata läbi ukseava, kuidas maailm väljaspool pimedusse vajub - sellest ma räägin endale sosinal unenägudes.

Now I'm looking for you or anyone like you

Kolmapäeval oli meie juures üks tore pidu. Negatiivsed ekraanitegelesad kogunesid kõik kokku ja hakkasid juttu räägima ja Twisterit mängima (Twisteri jaoks peaks mingi emakeelse sõna välja mõtlema... Väändur või Tornaado?). Igatahes tundus maailm tore ja õhtune sügispäike, mis poolvärviliste lehtede vahelt mu selga paitas, ajas nurruma.

Lisaks sellele juhtusime eile Merliga lennutehasesse, kuhu oli juhtunud ka Bernard Black ja nii ta otsustaski teha meile väike ülevaade Viljandi ja selle sama lennutehase ajaloost. Jah, igast asjad juhtuvad. Nii kõlas ka ta jutu kokkuvõte.

Hommikud on muidu rasked. See oli vist eile hommikul koolis, kui ma tundsin, et maailm lämmatab mind. Peaaegu oleks lihtsalt püsti tõusnud ja vastassuunas minema kõndinud. Lihtsalt ei olnud õhku.
Tegelikult on päris keeruline, kui ma näiteks isegi hommikul ei tea, milline tuju mul õhtul on. Ei saa üldse asju planeerida.

Täna on plaanis asjalik päev teha. See võib muidugi kergelt luhtuda, kuigi ma ei tea, kuidas ma sel juhul asjadega üldse toime tulen. Igatahes täna on asjalik päev ja homme on Tartu.

Is there a time when I can call you, just to see how you are doing?

Kui metsas kukub puu ja keegi ei kuule, siis kas ta päriselt ka kukub?
Kui Birgit on üksinda toas ja keegi ei näe, kas siis tuba on tühi?

Kahvliga kintsu

Ükspäev. See kõige esimene koolipäev. Ta oli värviline ja väga hea sissejuhatava peaoga ja kassipojaga. Avastasin, et inimesed on head. Avastasin, et olin neist puudust tundnud.



Teinepäev. Septembri jaoks esimene. Tuli palju noori ja nad mängisid head muusikat ja täiesti tasuta. Kui sinna oleks päev lõpu teinud, oleks ka juba väga hästi olnud. Kuid ta oli väga suure südamega päev ja pakkus veel ühe väga armsa koosviibimise, mis muutis tolle päeva südame veel viis tundi suuremaks, kui ta tegelikult oli. Jälle avastasin, kui toredad inimesed on.

Kolmanda päevaga on see lugu, et tema ei lasknud endast pilte teha ja pakkus lohutuseks meile pannkooke. Need olid väga head pannkoogid. Sellepärast oligi meid nii palju Kulno pisikeses korteris.

Neljas päev võttis enda kanda ühe toreda peo. Sellise selle aasta esimese ametliku koolipeo. Neljas päev tahtis ka omamoodi esimene olla.



Viies viis mind Tartusse, Tartu esimene päev. Kuid kui aus olla, siis viies päev alustas tegelikult hoopiski lõpust. Ta alustas selle suve ehk viimase ujumisega. Aga samas ka esimese ujumisega Viljandi järves. Kaasa võttis ta vihma ja Lee. Ja Tartu tutvustas ülikooli nimega University of Life Sciences. Lõpuks viisid Jumala juhatusel kõik teed mind ühe mehe sünnipäevapeole.

Pärast seda tuli kuues päev. Ta oli väga agar päev. Lasi mul ainult kaks ja pool tundi päevade vaheldumist nautida ja sõidutas siis mind Kupi autoga mööda ilma ringi ja tutvustas pilvevaatajatele. Lõpuks jõudsin ma end kofeiinist väga energiliseks tarbida. Vahepeal lõi Andur endale kahvli kintsu ja hiljem rääkisime üksteisile õudusjutte, nii et koju minnes ma kartsin hirmsasti. Õnneks olid õde-vennad veel kodus ja Tõnis rääkis mulle, et seda tänavat mööda kõndides peaksin ma alati kartma.

Seitsmes päev saabus asjalikuna. Kas ta ka selleks jääb, seda teab vaid kaheksas päev.

Maailm

Mul praegu pole palju sõnu. Ma kaotasin nad kuhugi ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Sest vaikus võib olla igasuguse iseloomuga. Praegu ma parema meelega kuulaksin. Ehk leian siis enda sõnad ka üles, kui vaja peaks olema.

Ja taamal laulavad metsad...

Meil maal on mustad rukkililled, mustad vaarikad, valged maasikad... vot siis.

Mmm...

See sügisõhk... ta keerab ju kõik pea peale ja ajab hulluks. Söön kodus õuna ja mõtlen, et peaks ringi jooksma ja kõiki kallistama, sest nii hea on. Ja mingit põhjust nagu tegelikult ei ole, et nii hea on.
Ja siis kohe lähen ka maale, kus õunad on puu otsas mitte korvis ja kolm musketäri võivad vabalt mööda küla ringi joosta ja metsviinapuu hakkab võib-olla juba tasakesi värvi muutmise peale mõtlema (mõtlen minagi, et kas minna sügisesse heledama või tumedama punasena). Tahaks panna kampsunid selga ja pugeda teki alla ja viskuda lehehunnikusse ja süüa marju ja lugeda raamatut ja... Oh seda sügisõhku...
Ja samas oleks nagu ikka veel suvi.

Somewhere A Clock Is Ticking

Kuskil kolmapäeval või teisipäeval võtan ma ette järjekordse maale mineku. Kes tahavad, tulgu kaasa. Kauaks ma sinna jään - ma täpselt ei tea. Aga kavatsen end maailmast ära lõigata ja niisama pilvi vaadata (mis ilmselt tähendab, et ma saan kappe ja põrandaid värvida). Enne on mul siiski veel paar päeva, mis vajavad sisustamist, nii et olen avatud kõigile ettepanekutele.

Eile oli muidu Kaisa vanaks saamise tähistamise päev kah. Nagu viimasel ajal igal pool nii sai ka sealne pidu mööda saadetud "tahaks" tähe all. Kuigi mujal on lihtsalt saand väga palju räägitud, et kuhu ja mida tahaks. Eile me lihtsalt kehastusime nendeks, kelleks me kunagi tahtsime saada.

Ja august ei ole ikka veel nõus olnud mulle tähti näitama.

I prefer you a compleasant flight.

Ühel päeval juhtus selline imelik asi, et me Kupsiga läksime randa ja vesi oli palju soolasem, kui me oleks osanud arvata. Siis selgus, et kalad ei räägi Eesti keelt. Pärast paari pudelit vahuveini saime aru, et võib-olla see rand on natuke kaugemal, kui me algselt arvasime. Nii oligi. Hipsaania sillerdas meie ees kogu oma ilus. Sõpru leidsime iga nurga pealt. Narkootikume taheti meile ainult korra müüa ja vargust plaanisid kah ehk aint kaks. Aga eks meilt oli keeruline varastada ka, kui kõik meid koguaeg vaatasid. Ilmselgelt.
Koguaeg me rannas ei olnud. Ainult päeval ja õhtul ja öösel. Muul ajal olime kultuursed. Vajutasime teadusmuuseumis erinevatele nuppudele ja õppisime maailma tundma. Kusjuures seal samas muuseumis avastasin ma oma tulevikuameti - kaladelugeja. Üks mees lihtsalt käis ringi ja kirjutas üles, kui palju kalu millise klaasi taga täpselt on. Rohkem ma sest ametist ei tea, sest iga kord, kui ma talle salaja läheneda tahtsin, vaatas ta mind nii kahtlustava pilguga, et ma pidin suunda muutma. Leidsin vähemalt ühe põhjuse, miks peaks Hipsaania keelt õppima... Lisaks jõudsime veel moodsat kunsti vaatama ja lõbustusparki ja pooleliolevasse kirikusse ja vanalinna ja nudistide randa (Jude Law istus meie kõrval) ja Gaudi parki ja värviliste purskkaevude juurde.
Loomulikult proovisime ka kohalikke toite. Sai oli väga maitsev. Seepärast vist pidimegi poole nädala pealt poodi jooksma ja sealt leivasarnast asja ostma.
Kõige paremini ehk jäävad sellest rannaretkest siiski meelde meie kõikvõimalikud erinevad toakaaslased. Neid oli ikka igasuguseid. Üks unustas pooled oma riided maha. Aga hostelis võib teinegi kord ööbida. Ja Kupsiga randa võib kah veel minna.

Welcome to my nightmare.

Ma olen alati teadnud, et päeval magamine ei ole hea. Siiski vahepeal see juhtub. Eile nägin ma näiteks kõige hullemat unenägu, mida ma kunagi näinud olen.
Ma olin Viljandi korteris ja Merli oli ka ja keegid olid veel. Neid oli kaks. Aga see pole väga oluline. Tegelikult ma nagu ei maganudki, vaid lendlesin kuskil une- ja ärkveloleku maailma vahel. Iga kord, kui ma natuke rohkem ärkvel olin, kaotasin ma kontrolli enda üle unes. See oli peaaegu sama tunne, et kui mõnikord kiiresti üles tõusta, siis käib pea ringi ja silme eest läheb mustaks. Ainult et hetke pärast ei läinud silme eest kõik jälle selgeks. Ma sattusin täiesti paanikasse ja kukkusin mitu korda pikali ja peast käisid läbi kõik võimalikud variandid haigustest, mis mul olla võiksid. Vahepeal läks küll paremaks, aga siis tuli palju hullemini tagasi. Nagu vaateava oleks plätserdatud paksult musta värviga kokku ja pimedusega kadus ka kogu jõud mu kehas. Ma lihtsalt varisesin jalanõudesse. Mäletan, et mõtlesin, et see peab olema uni. Sest päriselt ei saa elu nii hull olla. Lihtsalt ei ole muud võimalust - see peab olema uni. Aga siis arutlesin, et see ei tundu unena, sest tavaliselt ma saan aru, kui ma und näen. Isegi siis, kui ma kõigi reeglite järgi kaasa mängin, ma ikka saan aru, et see on uni. Aga seekord ei saanud.
Päris vabastav oli üles ärgata.

And the rest will follow

Täna on üks imelik päev. Selline, et öösel oli väga suur uni, aga kuidagi magada ei saanud. Selline, et mulle saadetakse kirju ja kutsutakse kuhugi ja mina ei saa aru miks. Kuigi tahaks minna, aga teen muud sel ajal. Selline, et jälle käis üks võõras mees meie elektrinäitu kontrollimas (mhmh, ikka veel kardan neid). Selline, et hirm tuli peale, kui ma ennist rõdul istusin. Lihtsalt istusin ja siis tuli hirm. Selline, et kõndisin mööda metsa ringi ja mõtlesin, et seda nüüd küll ammu teinud pole ja siis oleks peaaegu ratta alla jäänud. Selline päev. Ja samas ma nagu ei olegi midagi muud teinud, kui vaadanud natukene sarju, mis mul siiamaani veel vaatamata olid. Soolapähkleid sõin ka.

Folk oli. Nüüd juba paar päeva tagasi. Ta ei olnud läbinisti hea, sest kuidas saakski, kui on nii palju erinevaid inimesi ja mina. Aga ta oli kohati nii hea, et tegelikult ma neid halbu asju ei mäleta. Kuigi magama oli keeruline jääda ja vahepeal pidin üksinda ringi hulkuma. Siiski sai kõik kohustuslik sooritatud. Kohustuslik kõlab küll veidi halvasti, kuid pole seda mitte. Kõik vajalikud inimesedki nägin ära. Kõik peale ühe.
Aga kuna täna on Selline päev, siis ma ei saa ja ei oskagi midagi selget öelda. See ei sobiks siia päeva. Kuigi taevas on täna päris selge.

Üks. Kaks. Kolm. Neli.

Hamburg

Wernigerode

Köln - PhantasialandPariis - Montmartre surnuaed
(Jumalaema kiriku kellamees olin kah, kuid see pilt on ühes teises kohas.)

Jumalale











Andurile

Espits või midagi

Pull the blindfold down
So your eyes can't see.
Now run as fast as you can
Through this field of trees.

Ma olen päris liimist lahti. Homme lähen Saksamaale. Pärast vaatab, mis edasi saab.
Vahepeal oli väga tore ja siis oli natuke keeruline.

Mul on Tõnu Aava loetud Karupoeg Puhh nüüd jälle. See on nii hea! Aitäh, Are.

"Milline käik see "rongkäik" oli?"

küsis üks pisike poiss tantsupeolt laulupeole jalutades. Eksole.

Täna oli parem. Täna oli üldse kuidagi hea. Veidi vähem üksi. Ühendkoorid ja segakoorid ja lõpulaulmised ja lained ja tantsupidu ja... asjad. Ei näinud lõpuks kõiki inimesi, keda näha oleks tahtnud/lootnud, kuid nägin lõpuks päris paljusi, keda ei uskunud, et näen. Tore. Lõpuks kujunes Laulupidu jälle selliseks nagu ma oodata ei oleks osanud.
Eriti meeldis lõpus kesklinna jalutada, sest inimesed olid igalpool. Nagu neetud või hüpnoteeritud või zombid kõndisid kõik otsejoones edasi. Müstika. Ja Kaisaga otsustasime, et rahvariided peaksid moodi tulema.

Loomulikult õnnestus mul ka ära põleda. Ma ikka oskan. Mmm... ja kuumast supist sain suulakke korraks villid kah.

Homme Viljandisse.

Praegu kummitab hoopiski: Naised on hullud. Hullud ja uhked on nad...

Laulupildid tiksuvad siia http://public.fotki.com/Phenomenalism/laulupidu/

Mõni kõikide, vähesed paljude, igaüks ise enese jaoks.

Kuidagi imelikul kombel õnnestub mul Laulupeo ajal end väga üksikuna tunda. Isegi kui inimesi on väga palju, isegi kui on neid, kellele lehvitada, isegi kui Pille karjub suure häälega üle tänava "Elagu Birgit!" ja Ave jookseb mind kallistama... isegi siis.
Laulupidu on teoorias mulle palju olulisem ja parem kui praktikas. Kuigi... laulupeo prooviperiood on minu meelest kõige parem. Üldse. Kõige parem üldse.

Päikeselapsed!

Ma magan kogu aeg. Ja see ei ole üldse hea, sest mul pole und.

Lisaks sellele: sugulased on toredad - nad ei kao ära. Mhmh, Geki, see oli seekord sinule mõeldud ;)

"Yes, that sequence of words I just said made perfect sense."

Niisiis. Esimene kooliaasta on läbitud (heh, nagu maraton või midagi. Samas... ega see väga vale polegi). Mitte veel ametlikult, aga nüüd pole miskit enam minu kätes. Minul on suvi. Ja suvi, kui ma võin öelda, algas imehästi. Üks väike tüdruk kasvas veidi armsamaks ja tegi sellepärast ühe toreda peo. Jah, Kristel, sinust räägin. Seal oli toitu ja liha ja lauamänge ja Need Inimesed (kuigi küll kahe lüngaga) ja lisaks kõigele ka veel Jumal, siis tegelikult ei suuda ma kujutada ette paremat lõpetust kooliaastale. Päriselt. Jätsin siis Jumala kodu üle valvama ja tulin ise Metropoli. Helena ja Kaisa ja Katsdri lõpetasid ja olid nii ilusad. Pärast sai veel süüa ja siis põrutasime Kupsiga otsejoones Nõva randa, et seal teise kooli kaaslastele pilk peale visata, kes juba varakult jaanipäeva tähistama olid asunud. See on üks väga perfektne rand. Ja silmapiir oli lihtsalt kogu aeg roosa. Päike arvas, et ei viitsi teisele poole piiri minna, ujub meres lihtsalt õigesse kohta.
Need olid vist varajased hommikutunnid (kell kümme on vara, kui õhtu hilja lõppeb), kui me Kupiga ta emme autos magamiskottides lebasime (autos oli üllatavalt hea magada), aknad olid alla keritud, kõrval mängisid lapsed võrkpalli, päike paistis peale ja tuul tegi olemise veidi vähem palavaks, kui ma mõtlesin, et nii peakski olema kogu suvi, sest see oli lihtsalt nii hea. Lisaks sai telefonil aku tühjaks, aga levi nagunii ka ei olnud. Vabadus. Rannas õnnestus muidugi tsipp ära põleda kah.
Aga see ei takistanud üldse mitte tagasi Metropoli põrutamist ja Mari-Kätliniga Kupi aias jaanipäeva tähistamist. Ilmnes küll ka tagasilööke nt grilli osas ja nii, aga me tulime kõigega ilusasti toime. Õhtu lõpuks jäi minul ja Maril üle ronida vaid kuuest aias. Ikka parem kui seitse. Võib-olla siis järgmisel aastal saab seitse aeda ja seitse õit padja alla pandud ja oma tulevast nähtud. Nojah, aedu päris padja alla vist ei pane...
Nüüd on selline tunne, et peaks midagi tegema. Koguaeg asukohta vahetama ja liikuma ja... noh, et suvi raisku ei läheks. Või midagi. Mitte, et suvi saaks üldse kunagi raisku minna. Aga... teeme midagi?

But existing is basically all I do!

Mmm... Futurama sai läbi. Kahju, mul oli temaga väga lõbus. Aga nüüd on SYTYCD uus hooaeg ja TrueBloodi uus hooaeg. Need kõlbavad kah koolitööst kõrvale hiilimiseks.
Homme veel ja siis puhkus. Kui muidugi kõik hästi läheb. Täna magasin sisse jälle. Mingi... kolmas kord selle kooliaasta jooksul? Peaks vist lõpuks endale meelde jätma, et äratuskella ei tohi poole tunni võrra edasi lükata, sest poole tunniga tuleb nii sügav uni! Aga ei, miks jätta vajalikke asju meelde.


Ja kui keegi juhuslikult pühapäeva päeval-õhtupoole või esmaspäeva hommikupoole Viljandist Tallinnasse tahab minna ja kedagi sõbraks pole võtta... siis ma võin teeselda, et olen teie sõber. Päris hea pakkumine ju...

Would you be my Christian Bale?

Ma olen jälle kartma hakanud. Ei, see ei tule sellest, et kinos ühe õudusfilmi treilerit näidati (, mida me Kätliniga ehk vaatama läheme?). Ausalt öeldes ma isegi ei tea, kust ta tuli jälle. Vahepeal mul oli päris turvaline olla. Aga siis olid need gängisõjad akende taga ja siis see üks auto seal öösel ja siis need surnud rongad ja kiisu käitus vahepeal imelikult ja... paar ööd vahepeal ei ole saanud jälle hästi magama jääda, sest kardan mingisuguseid asju. Igasugused paranoiad.
Eile oli kajakas ka jälle oma posti otsas. Justkui ta oleks teada saanud, et ma jälle Tallinnas olen...

Õnneks on praegu päris valged ööd. Mitte küll hetkel, sest väljas on päris pime. Puude piirjoon ei taha kuidagi taeva taustal välja joonistuda.

People listen. They just don't believe.

Täna järve ääres raamatut lugedes sain ma endale varese sõbraks. Ta jalutas ikka üht pidi must mööda ja teist pidi mööda. Vahepeal leidis endale tee pealt veidike süüa. Siis jälgis seda, kuidas ma teda jälgisin. Kui tal oleks kaabu peas olnud, oleks ta seda kindlasti tervituseks kergitanud. Ükski vares ei saa olla rohkem inimene kui tema. Tundsin, et olen sattunud raamatusse Someplace to be flying. Eile oli ka see tunne... kui ma ühest kaklevast rongapuntrast ja kahest surnud rongast mööda kõndisin.

Eile oli Harry Potteri tunne ka. Tükk aega saatis mind mu jalutuskäigul üks suur krants. Vahepeal läksid me teed lahku ja ristusid siis jälle. Täiesti vabalt oleks võinud ta mu ristiisa olla. Ta oli veidi pulstunud ja pruuni karva.


If men had wings and bore black feathers,
few of them would be clever enough to be
crows.

- Rev. Henry Ward Beecher (mid-1800s)

I'm still awake

Ma arvasin, et Tallinn on halvem, sest tavaliselt ta ei mõju mulle väga hästi. Kuid tegelikult oli ta päris hea. Võib-olla selle pärast, et ma väga palju asjalikku tegema ei pidanud. Kuid änge oli ka. Kaotasin ja leidsin ennast mitu korda. Kõige raskem oli Linnateatris ringi rännata ja igal pool Vargamäe kalendreid ja meeldetuletusi ja teadaandeid näha. "Täna talgud, homme vabatahtlikud!" Järgmisel päeval nägin neid vabatahtlike kah, kes kõik heal meelel Balti jaama bussi peale sammusid. Kõiki loomulikult ei näinud, aga kolmest oli juba küllalt. Ja sellest, et Are mu üle naeris, et mina eksameid sel ajal tegema pean, kui nemad Vargamäe vaikust ja pilvi naudivad. Vargamäel on kõige täiuslikumad pilved.

Uskumatu, kui palju võib inimesi igatseda, ilma et seda ise niiväga taipaks. Aga sel hetkel, kui me Jumalaga kohvikusse maha istusime ja kolm tundi pausi pidamata rääkisime... mul oli seda tõesti väga vaja. Mul oli tõesti, tõesti teda väga vaja. Ja kui me Kupiga tema aias Barcelona hostelit valisime ja üks teine õhtu autos Dagöt kuulasime... Tead, see reis tuleb meil super! Ja kui ma Linnateatri trepi kõrval Triumfikaart lugesin ja Jumal tuli ja me kahekesi Stellat ootasime ja siis ilma ühegi hoiatuseta ilmus Siim... siis ma mõtlesin küll, et see päev on vist täiuslik. See oli eilne päev. Üldse oli too päev selline... omamoodi. Hommikul sõin korralikult ja käisin valimas ja siis verd andmas (jah, hemoglobiin on ikka veel madal. Napikas.) ja nägin Stellat ja Siimu üle pika aja (kusjuures need pikad ajad olid väga erineva pikkusega. Üks kestis umbes nädala ja teine veidi alla aasta.) ja siis sain Vargamäele! Vargamäele. Ja et sellest veel vähe oleks, ma nägin ka teise kursuse näitlejate "Kõrboja..." etendust. Mmmm... Lõpuks jõudsingi koju, kus mind ootas Merli ja tema nunnudus, ja edasi Tarre peole, kus Kulno vastu naeratas. Üks Andre oli vaid eilsest päevast puudu. Muidu võib-olla ei oleks olnud, aga ta korra nagu ütles, et ta mahub ka sinna ja siis selgus vastupidine. Aga lõkke ääres lauldi ja mul ei olnud jällekord väga halb. Kuigi tähisselgest taevast poleks ma ära öelnud.

Armas oli ka emmega hommikust süüa. Eriti see koht, kus selgus, et ma olen kogu aasta käinud samas koolis oma sugulasega. Nojah siis... hea et teada sain. Ma kutsun teda nüüd lihtsalt Sugulaseks.

Tegelikult on veel neid inimesi, kes lasevad enda najale toetuda, kui raske on. Aga ma arvan, et nad ise seda ei tea. Las see jääb nii.

Minu elu...

...st on tehtud Simpsonite üks osa. Ja seda veel enne, kui mina selle läbi elasin. Olgugi, et nad on sinna omalt poolt üht-teist lisanud. Aga hooaeg 13, osa 8. Sweet and sour Marge. Uskumatu.

Sealpoolne mõlgutus

Kõndisin mööda Trummit kodu poole, olles veetnud väga toreda lõpuga päeva vanalinnas ja ümberringi ulgusid koerad. Kohe päris tõsiselt ja Kuu oli ainult pool endast täis söönud. Ning siis kangastus mulle tunne, et see oleks ikka päris hirmus (((äge))) kuulda pimedas paksus metsas enda ümber hundikarja ulgumas. Just sellises pimeduses, kus tegelikult peaaegu et ei näegi enda ümber. Isegi lõket ei oleks. Ja ainult see ulgumine. Üks... siis teine vastab... siis kolmas... neljas.

Ühel hommikul ärkad ja avastad, et oled uraaniumi kaevav robot Kuu peal.

Mõned hommikud on sellised, et ärkad üles ja sul on selline tunne. Täpselt selline. Selline tunne, et täna küll jalanõusid jalga panna ei saa. Minul vähemalt on mõnikord selline tunne. Eriti veel, kui väljas on miljon kraadi sooja. Jalad ei ole enam üldse harjunud teravate kivide peal olema. Aga küll nad harjuvad.

See oli vist muidu eile öösel, kui ma mõtlesin, et ega need hommikud pole ikka sugugi õhtutest targemad. Minu meelest kipuvad nad pigem olema rumalamad. Aga sellised siiralt rumalad. Sellised, et tahaks veel voodis teki all keras lebada, padi kaisus ja mitte üldse loengutesse minna. Tahaks olla seal soojas ja maailma ilusaks mõelda. Pealegi paistab Päike nii armsalt voodi servale. Ja kui saabki lõpuks voodist üles, siis tahaks ju rahulikult teed juua ja midagi head põske pista ja siis ehk hoopiski jalutama minna...
Põske pistmisest rääkides... eile ostsin endale purgi mett, sest mu kurk oli valus. Ja sõin seda kogu päeva ja ei jaksanud üldse mitte millegi muu peale mõelda. Niimoodi jõudsimegi Ottoga järeldusele, et mesi teeb rumalaks. Karupoeg Puhh ei olnud ju just kõige taibukamate seast.

Kiigelaulukuuik

Kolm tundi regilaule. Õhtul rabarberikisell mannapudruga. Vihmavesine sõit Tallinna. Siis paar joodavat kooki. Väga kahtlased unenäod. Hommikune riietevahetus (ei, mitte ööriided päevariiete vastu, vaid minu riided emme riiete vastu). Kaugemaa reisi planeerimise algus. Üks bussijaamas jalutav tuttav noormees, kes minu numbri ära oli kustutanud (mismõttes, Kalle?). Paar toredat bändi ja veidi tantsimist eriti palavas ruumis kunsti keskel. Magus pannkoogitainas koos taimetoitlase pitsakattega kuskil kolme ajal öösel. Kella kuuene päike Viljandi lossimägedes külakiige ja kiigelauludega. Kella seitsmene päike lossimägedes muude laulude ja juttudega, aga eelkõige iluga. Kella kaheksane tee ja emme küpsetatud kaneelirullid. Neljatunnine keelatud uni. Kella kahesed pühapäevased pannkoogid. Varajast und eirates veidi asjalikku tööd. Nüüd läheksin hea meelega magama. Aitäh.

Rabarberikook nagu male.

Kella kümne ajal kolmapäeva õhtul on kahtlaselt vähe inimesi aedades. Rabarbereid on neist küll pooltes, kuid päris rabarberiraksu me minna ei soovinud. Siiski pärast mitmeid-setmeid tänavaid leidsime me ühe toreda mehe, kes parasjagu oma aeda valgeks võõpas. Kuid seda alles pärast viie kroonlehega sireliõie söömist. Hiljem selgus, et nii minul kui Stellal oli sama soov. Mees oli meiega lahkelt nõus rabarbereid jagama. Ütles, et me rohkemgi võtaksime. Siis läksime Tarre ja tegime kaks kooki. Suurema osa jõudsime ka ära süüa.

Sotsioloogia eksamist ei tasu rääkida. Kuid pärast seda tundsin ma koolis, et nii hull ei olegi. Kuigi kõik on tegemata ikka veel. Lihtsalt inimesed said jälle omadeks. Mõtetes olen siiski ikka päris palju matkaliste juures.

Vihmased teisipäevad.

Nii ei saa ju... tirige mind reaalsusesse tagasi ja leidke üles mu kohusetunne. Mitte et mulle ei meeldiks igal õhtul kuskil chillida ja hommikuti kaua magada... Aga nii ei saa ju. Või saab?

Ajuküla ja augusaun.

Juhtus nii, et ma sattusin kolmeks päevaks metsa jalutama. Juhtus nii, et mul oli hästi suur kott ja pikk teekond. Juhtus nii, et minuga koos samale rajale juhtusid veel kaheksa inimest, kellest igaüks oli väga tore. Üldse juhtus igast asju. Ühte kohta oli hirv oma sarve kaotanud. Teises kohas olid metsloomad metallimaitselist puitu järanud. Kolmandas ja neljandas kohas käisime saunas. Paar korda jõudsime ujumagi minna (Stella jookseb saunast järve poole: "Kas nüüd on õige aeg öelda, et ma ei oska ujuda?" ja hüppab vette). Esimeses kohas lauldi öösel unelaulu. Viiendas kohas arvasid telefonid, et nad on Lätis. Hommikuti alustasime kell viis silmade lahtitegemist. Ristmikel vaatasime kompasse ja kaarte. Ööd veetsime magamiskottides kile"telkides". Päeval jalutasime, laulsime ja tantsisime kilomeetreid. Vahepeal tegime valesid pöördeid ja vahepeal näitasid kompassid lõunasse.
Ja igalpool kukkusid käod. Igal pool.

Selgus, et asjadest aru saamiseks on vaja ette võtta kümme sellist retke.

Täna hommikul kõndisin kooli poole justkui läbi udu, sest kõik oli kuidagi ebareaalne. Mis need autod siin teevad? Loengud - milleks? Ja kõik need inimesed... ma mõtlesin, et meid ongi ainult üheksa...

Narnja 09.05.09 kell 18:44

Ma olen maal. Üks väga märkimisväärne asi, mis mul teha õnnestus, oli lüüa endale mingi tuvastamata esemega küüne sisse auk. Selline pisike ja põhjast punakas. Ma arvan, et ma lõin, sest küüs on päris tugev, aga ma ei mäleta sellist tegevust. Ühel hetkel oli lihtsalt nagu valus ja ennäe – auk!
Maal olemise stiiliks on välja veninud dressipluus, lühikesed püksid ja villased sokid. Ma olen väga rahul. Riietuma peab ju vastavalt ilmale. Tuul on tohutult tugev ja metsikult külm, pilved tumesinised ja ähvardavad kohe kaela kukkuda ja päike imearmas ja uskumatult soe.
Öösel magasin kaks tundi. Kui kell oli umbes viie paiku hommikul, siis ma mõtlesin küll seal Anduri diivanil, et poole ühene buss tundub pigem varajane kui väga hiline. Aga ma siiski vinnasin ennast üles ja jõudsin vahepeatusega Statolis Varnja bussile, mis väljus 6:10. Tegelikult. Tegelikult! Mulle väga meeldivad hommikud.
Ma olen täna juba põletanud tünnis oksi, lõiganud miskisuguseid kuivanud putki, joonistanud kolm kostüümikavandit, söönud kaks korda (pluss hommikukakao), maganud peaaegu kaks tundi, parandanud kasvuhoonet, teinud paar hundiratast, vastanud tsipakene semiootika küsimustele, istunud vanaemaga lesongal ja rääkinud elust, käinud poes, ajanud sisse tulevat tossu välja, kastnud herneid ja kapsaid, vahetanud umbes kolm korda riideid (vastavalt ilmale), meisterdanud enam-vähem grillimiseks sobiva aluse. Kui see tuul mind ainult ära ei puhuks, siis tahaksin veel üht-teist korda saata. Kaks korda on juba sadanud, kolm korda päike paistnud ja tuul üritab gepardilt kiireima looma tiitlit röövida.

PS! Ämblikud on toaloomad. Ilmselgelt minu toa loomad. Ilmselgelt minu endise toa loomad. Ilmselgelt ei sega see neid väga palju, kui ma korra nende toas ööbin.