Boreaalne.

Robert J. Flaherty 1922. aastal linastunud dokumentaalfilmi "Nanook põhjast" - "Nanook of the North" peetakse maailma esimeseks täispikaks dokumentaalfilmiks. Film vaatleb ühe inuiti pere igapäevaelu ning olelusvõitlust Kanada Arktikas, Inukjuaki lähistel. Detailselt on filmitud pere igapäevaseid tegevusi nagu küttimismeetodid, kalastamine ning iglu ehitamine. Kuigi filmi on kritiseeritud naiivsuse ning lavastuslikkuse pärast, on tegemist olulise ajaloo- ning kultuuridokumendiga ka tänapäeva kontekstis.

Votvot. Käisin seda vaatamas eile Aidas. See oli nii tore! Tõesti.
http://www.youtube.com/watch?v=H_wS-Li-9eE

Ja Are oli sünnipäevalaps kah. Ja täna varahommikul jalutasime Stellaga rongijaama ja nägime hiirepoissi, kes lume peal jooksis. Ja siis pärast nägin rongiaknast kitse. Siuke elu.

I'm so sorry for everything

Queen - Flash

(mäletad, Jumal, mis sa mõtlesid, kui ma ütlesin, et ma hakkan Flashi õppima?)

Täna oli selline päev, et ta algas kaks korda. Me läksime Piiliga kaks korda kooli. Mitte, et päev oleks just nende kooliminekute pärast mitu korda hakanud, aga samas nagu natukene ka seda. Algus oli suurepärane. Tõesti. Merli ja Annuga hommik, paar loengut, paar naeru - selline hea algus nädalale.
Ja siis algas see teine päev. See teine päev, kus tundsin ennast täiesti väärtusetuna. Ma suutsin ainult pettumust valmistada. Ja mul oli enda pärast nii häbi. Õigusega. Sest kui on keegi hästi hea ja kui tema pettub ja õigusega pettub, siis on päris valus. Ja halb. Ja vastik. Täpselt selline asi, mis ei tohi mitte kunagi juhtuda. Aga mõnikord juhtub.
Nädalavahetuse võnked kestavad edasi. Kõik muutub hetkega. Ükskõik kumba pidi. Siinus on eriti tihe.

The National - Baby, we'll be fine

Võib-olla see oleks pidanud olema eile...

...aga täna ostsin ma poest ainult punaseid asju. Ja kusjuures mitte üldse meelega. Ses suhtes ma ei läinud poodi kindla otsusega, et ma nüüd ostangi aint punaseid asju. Aga välja kukkus sedapsi.

Natukene. Võin ma ju rääkida ka muust ajast kui ainult sellest poekorrast. Vahepeal on olnud hästi hästi häid hetki. Kohe selliseid päris-päris häid. Näiteks oli hästi hea olla Stella ja Liisaga Liverpoolis eile õhtul. Tõesti oli hea olla. Ja siis Tares ja siis etendustel ja siis etenduste vahepeal ja siis.... las ta jääb. Aga vahepeal oli ka sellised päris halbu hetki. Sellised päris-päris halbu ja üksikuid. Näiteks, kui ma läksin kooli ja ei leidnud mitte kedagi, kellega suhelda ja siis ma lihtsalt seisin üksinda. Või kui mulle tundus, et ma jälle surun end inimestele peale. Aga las ka nemad olla. Ja siis oli sellised hetki või pigem kohtumisi... sellised igasuguseid... selliseid nagu kohtumine klassivennaga või vargamäelasega. Ühesõnaga... hetkine (võib ju küll näiteks selline sõna olla), et siis hetkede rohke. Olen oma nädalavahetusega ja sellele eelnenud päevadega väga rahul. Kuigi seitse teatrietendust kahe päeva peale on päris palju. Istumisest väsib lihtsalt ära. Palju ma ikka järjest istuda jaksan. Aga Tudengite Teatripäevad olid väga kiftid.

Ja neli inimest mahuvad meile vabalt ööbima. Pole mingit probleemi.

Paramemm

Õnneks-kahjuks pole sellest pilte, kuidas me Siretiga öösel mäest alla kukerpallitasime. Aga see oli väga tore. Kukerpallitamine ja ka ülejäänud parakokkutulek. Kuigi seal oli väga palju vähem tuttavaid nägusid, kui ma lootsin. Kui vahepeal ma polnud kaua käinud ja siis tundus, et see on lausa kuritegu, siis ma arvan, et seekord isegi oli see boonuseks, et ma poolteist aastat sinna sattunud polnud. Mina olen muutunud, nemad on muutunud, aga kokkumäng nagu ikka toimis, toimib, kuigi nüüd nagu hoopis teistmoodi. Ah see kokkutulek oli üldse teistmoodi,

Nüüd jälle Viljandis. Päris päriselt koos Merliga. Jeesh.

Metropol!

Dekoratsiooniajaloo eksam.
Fotohindamine.
Õhtu emmega.
Päev Kupiga.
Ööbimine Jumala pool.
Skype.
Helena ja Kupiga õhtu-öö.
RaM kool.
Näituse "Eesti Nägu" avamine.

Ma nägin nii paljusid nii häid inimesi, et ise ka ei usu, et suutsin neile kõigile pilgu peale visata. Jah, paar tükki jäid küll nägemata, kuid selles olid süüdi saatuse keerdkäigud ja... kohati ka minu valikud. Väga soe tunne oli RaMis ringi tatsata. Ja kõik vähemalt teesklesid, et neil on hea meel mind näha.

Magada ma pole küll saanud, kuid see ongi ju jobudele.

Ja kolmapäeva hommikul äratas emme mind kena sõnumiga. Kodus oli jälle poolelt korterilt elekter kadunud.

Meeleolu: ärev. Ma pole päris kindel, miks.

(Üks fokstrott palun. Ühe lennuki pardal palun.)