Õnneks-kahjuks pole sellest pilte, kuidas me Siretiga öösel mäest alla kukerpallitasime. Aga see oli väga tore. Kukerpallitamine ja ka ülejäänud parakokkutulek. Kuigi seal oli väga palju vähem tuttavaid nägusid, kui ma lootsin. Kui vahepeal ma polnud kaua käinud ja siis tundus, et see on lausa kuritegu, siis ma arvan, et seekord isegi oli see boonuseks, et ma poolteist aastat sinna sattunud polnud. Mina olen muutunud, nemad on muutunud, aga kokkumäng nagu ikka toimis, toimib, kuigi nüüd nagu hoopis teistmoodi. Ah see kokkutulek oli üldse teistmoodi,
Nüüd jälle Viljandis. Päris päriselt koos Merliga. Jeesh.
No comments:
Post a Comment