March 28, 2009

If I don't live today, then I might be here tomorrow.

Väga tegusad päevad on olnud, tegelikult. Eilsest ma ei räägi. Kuigi Merliga oli väga tore lossades käia ja enne pannkooke hommikuks süüa. Seda juhtub meil viimasel ajal päris tihti.
Kolmapäeval ärkasin kell viis hommikul, laulsin Päikese üles ja pidasin ka ülejäänud päeva kenasti vastu. Isegi peol käisin, kuigi kutsumata... Aga seal oli täitsa hea. Ja neljapäevalgi jõudsin kõikidesse loengutesse ja pärast veel koju peolegi.
Ja emme jõudis tagasi! Oleks niiväga tahtnud Tallinnasse minna eile (ja seda ei juhtu väga tihti), aga ei vedanud välja. Järgmine nv peab nagunii Tartu minema. Mitte, et see halb oleks.
Tulevik tundub kiire. Aga samas, kes rohkem teeb, see ka rohkem jõuab.

Peaks endale jälle ühe suhkrupaki ostma.

March 22, 2009

-.-

Kaks asja veel..,

Täna sain koorist kirja, et nad otsustasid, et me väärime ühte puhkusepäeva ehk esmaspäeval pole koori. Ja järsku mulle tundus, et mul on nii palju aega.

Ja siis meil Merliga tuli selline tuju, et tahaks valgeid hommikuid. Tahaks valgeid hommikuid ööle punkti panemiseks ja varahommikusi jalutuskäike. Kevadel ma kohe teeks kõike. Oeh.

Groudies

Kõik algas juba kolmapäeval. Tegelikult natuke juba teisipäevases jazzklubis. Aga kolmapäeval oli lihtsalt nii hea Paabli kontsert. Tõesti nii hea! Ja siis oli Andre külas ja me käisime Are pool chillimas. Ei kurda, üldse kohe mitte. Ja neljapäeval käisime Marelle ja Stellaga Aidas valgusega mängimas. Karel oli Zetodele valgust tegemas päeval ja jättis sellepärast tunni ära, aga see meid üldse ei takistanud. Ma usun, et õppisime päris palju. Ja õhtul käisime siis loomulikult Zetosid ka kuulamas.
Reede hommik oli aga täpselt selline, et ma ei suutnud loengutega seda päeva ära rikkuda. Ärkasin üheteistkümnest ja siis tegime Merliga pühapäevahommikusi pannkooke, mis olid nii head. Eriti veel, kui me sõime neid maasika-karusmarja moosi ja jäätisega. Ja siis selgus, et ma täitsa mahun Paabli bussi peale ja nii me sõitsimegi kõik kambakesi Pärnusse. Bänd ise oli päris väsinud, kuid me Merliga tahtsime ainult kõva häälega naerda. Ma loodan, et me neile väga pinda ei käinud... Vahepeal jõudsime ühte etendustki käia vaatamas. Ja Endla-tuttavatele sain kah lehvitada, kuigi mõnda, keda oleks väga näha tahtnud, ma ei näinud. Endla kohvik on ikka nii mõnusalt kodune koht. Õhtune kontsert oli jälle super. Rahvast oli kui muda ja väike ruum oli paksult täis ja kõik olid hiirvaikselt. Mush. Ja kuskil kahe ajal kõndisin ma juba mööda lörtsisajust kevadist Viljandit kodu poole, et järgmisel hommikul üheteist paiku kooli jõuda ja siis õhtuni välja laulda. Laulupeo ettelaulmine oli.

March 17, 2009

Solaarne.

Ma usun, et üks neist asjadest, mida ma blogis üldse kõige rohkem maininud olen, on see, et ma armastan Tartut. Aga ma ei saa sinna midagi parata, see teadmine tahab must välja pursata. Sest ta on nii suur tunne. Nii suur.
Käisin siis nädalavahetusel Tartus. Emme sõitis Singapuri ja mina Tartusse, nii see käib. Mari pidas sünnipäeva. Palju toitu, palju juua ja palju inimesi ühes väikeses vetsus ja kindlasti tohutul hulgal nalja. Muud moodi me ei oska. Helenaga otsustasime, et kaotame Aliases, aga juhtusime hoopis võitma. Lõpetasime kuskil kolme ajal. Liikusime Leenuga kodude poole, poole tee peal küll selgus, et mitte kodude, vaid kodu, sest mina osutusin kodutuks. Ja hommik algas päikesepaistega pärast nelja tundi und ja ühe imeilusa pika jalutuskäiguga Jumala poole, et seal hommikusööki süüa. See on mu lemmik köök! Hommikusöök on meie tegevuse kohta muidugi väga vähe öeldud, kuna see kestis kella neljani, kuid hommikusöögi elemente ta ikkagi endas hoidis. Sest me sõime ja jõime kohvi ja rääkisime toredatest asjadest ja kogu Jumala pere käis meid uudistamas ja linnud käisid akna taga söömas ja kollane linnuke siristas ja koer arvas, et ta on armas (oli kah). Päeva mahtus veel film ja burx ja kohv koos Helena ja Anduriga. Ja lõppes jällekord ühe toreda jalutuskäiguga koju.
Esmaspäeva hommik oli kift. Leppisime õhtul Annakaga kokku, et viib mind pool kaheksasele bussile, et hakkame veerand sõitma, siis on hästi. Veerand vaatasin siis Annaka tuppa, kust vaatas mulle vastu unine tüdruk. Ta ei maga kunagi sisse. Aga ta töötas kiiresti ja jõudsime isegi viis minutit enne bussi väljumist bussijaama, nii et kõik oli hästi. Tema jõudis eksamile ja mina jõudsin tagasi Viljandisse. Kus nüüd tundub, et kevad ootab järgmist aastat. See mulle ei sobi.

March 12, 2009

Play the game

Ükspäev, kui kõik mu sõbrad olid kaugel, tõstsin ma oma asju toas ümber ja nüüd ma saan vaadata voodist tähti. Mitte, et tähed oleksid voodist tehtud (Andur: "Neil ei ole kunagi minu suurust kinnast.") vaid et voodis pikali olles saan ma tähti vaadata, kui pilved ja kardin eest ära võtta.
Pühapäev möödus selle tähe all, et käisime Merliga Selveris Laadapäevadel. Ja ostsime hästi palju asju ja tassisime need kõik koju.
Esmaspäeval aga... hehee... oli Merli (ja minu) soolaleivapidu. Maja pidas täitsa vastu, kuigi nii palju külalisi tema veel näinud küll polnud. Üldse oli esmaspäev kuidagi hästi õnnelik päev. Mul oli nii hea tuju, selline imelik ja hea. Soolaleivapidu läks kah täitsa asja ette. Me saime nii palju nänni! Ega muu polegi oluline. Ja lumememm ja jääskulptuur ootavad sügavkülmas südasuvist lume-jääsõda.

Teisipäeval oli mul ka enamiku ajast hea tuju. Aint mitte sel hetkel, kui ma pidin õlleloike köögilaua alt koristama. Aga vähemalt sai maja korda. Ja Andre oli eriti nunnu ja viis kolmapäeval taara kah ära! Kolmapa oli naisepäevapidu kah. Tsikid kogunesid meie juurde ja me tegime end hästi ilusaks. Ja siis lihtsalt olime kogu õhtu hästi ilusad. Mõnikord peaaegu isegi tuleb välja. Piili esines ka ja puha. Olgu, päris kogu õhtu ei olnud ilusad, sest kuskil öösel me valasime pisaraid kah. Sest siis lihtsalt oli vaja.
Täna hommikul jõudsin ilusti loengutesse ja kuigi ma ei olnud üldse aldis laskma joonistusõpetajal end täna juhendada (sest mul oli oma nägemus asjast, nagu Jim ütles. Piilil polnud sedagi), sain ma siiski päevaga hakkama ja õhtusöögiks sõime kartuleid rohelise sibula ja kodujuustu lögaga. Ei kurda.

Emme sõidab homme Singapuri!

March 06, 2009

(stress)

Lihtsalt pidin selle ka ära mainima, et kui ma täna kooliuksest sisse astusin vaatas mulle esimese asjana otsa silt "Toimetulek stressiga 221" Miks nad seda esmaspäeval ei teinud?

Ja siis üleeile oli selline hetk, et ma hakkasin kooliuksest välja minema, kui nägin silmanurgast, et üks poiss kiirustab ukse poole. "Tal on vist kiire," mõtlesin ja astusin nagu natuke kõrvale, et teda enne lasta. Tema tuli kiiresti ukse juurde, avas selle ja lasi minu enne välja. See oli nii armas! Aitäh. Eks tal oli kiire ka, ma oletan, aga see ei vähenda olukorra armsust. "Aitäh," ütlesin ma talle imestuse ja väikese naeruga.

Suhkrupakk

Täna on hea päev blogi kirjutamiseks, sest mul on nii hea tuju, et ma ei viitsi halada, kui raske mul vahepeal oli. Ja kui võõrkehana ma ennast tundsin ja kui suur stress mul oli. Sest ma tundsin ja mul oli. Lisaks oli mul ka üks pakk tükisuhkrut, mis mul nädala üle aitas elada.

Aga täna. Nii ilus kevadilm! See päike ja see õhk ja see tunne... ma armastan kevadet. Ja eriti kift tunne oli siis, kui ma flashid just valmis olin saanud ja aru sain, et nüüd ongi see reede, mida ma niiväga ootasin. See reede pärastlõuna, kui kõik läbi on. Ses suhtes, et ei ole üldse kõik läbi, väga palju on veel ees, nagu järgnevatel nädalatel. Aga see nädal on läbi. Ja mul oli nii hea olla. Nii hea! Ja õhtul tegime Merliga pannkooke.

Seal väljamaal oli ka tore. Seal oli vesi, mis ei lasknud jalgu väga põhja panna ja mäed, mille otsast oli hirmus aga väga lõbus alla sõita ja üks maskiga tüdruk, kes pandi laua peale tantsima juba esimesel õhtul ja kõrvad, mis ei läinud lennukis valusaks ja peaaegu lukkugi mitte ja üks väga tore väike härrasmees (kolm aastat ja kaks kuud vana) ja disko emme töökaaslastega ja tohutult palju sõitmist igale poole ja väga aeglased kelnerid ja pannkoogisupp ja nii palju uusi toredaid inimesi ja naere. Jah. Tahaks veel. Ah... ja kevad! Selle ma unustasin ära. Seal oli koguaeg kevad.