Suhkrupakk

Täna on hea päev blogi kirjutamiseks, sest mul on nii hea tuju, et ma ei viitsi halada, kui raske mul vahepeal oli. Ja kui võõrkehana ma ennast tundsin ja kui suur stress mul oli. Sest ma tundsin ja mul oli. Lisaks oli mul ka üks pakk tükisuhkrut, mis mul nädala üle aitas elada.

Aga täna. Nii ilus kevadilm! See päike ja see õhk ja see tunne... ma armastan kevadet. Ja eriti kift tunne oli siis, kui ma flashid just valmis olin saanud ja aru sain, et nüüd ongi see reede, mida ma niiväga ootasin. See reede pärastlõuna, kui kõik läbi on. Ses suhtes, et ei ole üldse kõik läbi, väga palju on veel ees, nagu järgnevatel nädalatel. Aga see nädal on läbi. Ja mul oli nii hea olla. Nii hea! Ja õhtul tegime Merliga pannkooke.

Seal väljamaal oli ka tore. Seal oli vesi, mis ei lasknud jalgu väga põhja panna ja mäed, mille otsast oli hirmus aga väga lõbus alla sõita ja üks maskiga tüdruk, kes pandi laua peale tantsima juba esimesel õhtul ja kõrvad, mis ei läinud lennukis valusaks ja peaaegu lukkugi mitte ja üks väga tore väike härrasmees (kolm aastat ja kaks kuud vana) ja disko emme töökaaslastega ja tohutult palju sõitmist igale poole ja väga aeglased kelnerid ja pannkoogisupp ja nii palju uusi toredaid inimesi ja naere. Jah. Tahaks veel. Ah... ja kevad! Selle ma unustasin ära. Seal oli koguaeg kevad.