Mõned hommikud on sellised, et ärkad üles ja sul on selline tunne. Täpselt selline. Selline tunne, et täna küll jalanõusid jalga panna ei saa. Minul vähemalt on mõnikord selline tunne. Eriti veel, kui väljas on miljon kraadi sooja. Jalad ei ole enam üldse harjunud teravate kivide peal olema. Aga küll nad harjuvad.
See oli vist muidu eile öösel, kui ma mõtlesin, et ega need hommikud pole ikka sugugi õhtutest targemad. Minu meelest kipuvad nad pigem olema rumalamad. Aga sellised siiralt rumalad. Sellised, et tahaks veel voodis teki all keras lebada, padi kaisus ja mitte üldse loengutesse minna. Tahaks olla seal soojas ja maailma ilusaks mõelda. Pealegi paistab Päike nii armsalt voodi servale. Ja kui saabki lõpuks voodist üles, siis tahaks ju rahulikult teed juua ja midagi head põske pista ja siis ehk hoopiski jalutama minna...
Põske pistmisest rääkides... eile ostsin endale purgi mett, sest mu kurk oli valus. Ja sõin seda kogu päeva ja ei jaksanud üldse mitte millegi muu peale mõelda. Niimoodi jõudsimegi Ottoga järeldusele, et mesi teeb rumalaks. Karupoeg Puhh ei olnud ju just kõige taibukamate seast.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment