Tegelikult sellel, et ma sporti vihkan, pole selle sissekandega suurt miskit pistmist. See fakt meenub lihtsalt siis, kui ma jalgrattaga mäest üles koerte varjupaiga poole rühin, kui mäest üles-alla koertega metsas jalutan, kui olen järve keskele ujunud ja siis meelde tuleb, et tagasi pean ka jaksama ujuda, kui poest koju tulles jälle liiga palju jogurtit kotis on, kui üle autotee paar sammu joosta tuleb.
Oggi mattina ho provato dare mio sangue. Proovisin täna hommikul oma verd anda. Nad ei tahtnud. Neid isegi ei huvitanud, kas mu hemoglobiin on parasjagu õigel tasemel või mitte. Seletasid midagi sellest, et alles septembri lõpus saaks ma minna ja ka siis peaksin kõigepealt kaks kuud proove tegema ja alles siis oleks võimalik mul doonoriks saada. Kui kõik testid muidugi edukalt läbitud on. Aga siis oleks juba november ja ma läheksin koju ja heal juhul siis saaksingi korra verd anda, kui sedagi. Mismõttes? Eestis on küll lihtsam. Eestis ma olen küll ja küll verd andnud. Aga ka see ei lugenud neile midagi. Nojah. Mis ma ikka selle peale öelda oskan. Nad ütsid, et kui järgmine kord aastaks-kaheks siia juhtun, siis astugu ma jälle läbi. Mmm... ok?
Sõites siis mäest üles Canile poole, higi voolamas ja võhm juba ammu otsas, sõidavad teiselt poolt spordiriietes mehed alla ja naeravad mulle näkku. See on tavaline, aga täna nad ütlesid isegi “ciao”. Kusjuures Canile võttis mu täna päris enda omaks. See tähendab, et nad andsid mulle Canile särgi. Nii nunnu. Ma vist olen nüüd osa nende väiksest perest. Tööpäeva ilusaim osa saabub tagasi koju minnes, sest kogu tee on allamäge ja väntama peab hakkama alles kodu ukse ees, peaaegu. Siis naeran mina spordiriietes meestele näkku, kui nemad mäest üles rühivad ja teesklevad, et neile see hullult meeldib ja et tegelikult on väga lihtne. Selle päikese käes pole midagi lihtne.
FolkaMiseria trummar on praegu Eestis. Teiste kohta ma ei tea.
Ja kui keegi kutsut tahab, siis meil on praegu varjupaigas imearmsad pojad. Ja tollel viimasel pildil on üks vanim ja üks noorim - Beethoven ja nimetu.
No comments:
Post a Comment