Nad proovisid anda mulle kõige ohutuma töö - magavate laste une valvamine. Ja siis lähen mina tööle ja lõikan noaga näppu. Mitte küll väga sügavale, aga mõte jääb samaks. Ei, mulle meeldivad need lapsed vist küll. Mõned. Vahepeal.
Käisime kaugetes mägedes autus magamas. Sellest reisist ma kirjutan teinekord. Aga finaaliks oli kontsert, kuhu me lõpuks saime tasuta ja kõik bändid olid nii õnnelikud. Ei saanudki aru, kas selle pärast, et me tasuta saime või selle pärast, et taevas oli täiskuu.
Ja siis enne seda pikka reisi oli õhtu, kus esines jälle üks bänd, mis koosnes meie tuttavatest. Olgu, kui nad esinema hakkasid, siis teadsin küll ainult üht, aga pärast sai juba teistega ka tuttavaks. Ja nad olid nii armas. Leidsin oma sügisemuusika. Too õhtu arvasid vist kõik, et võivad küll armsad ja head olla. Istusime pärast laval ja keerutasime trummipulki käes ja inimesed vahetusid ja näitasid, kuidas nemad pulki keerutada ja visata oskavad ja rääkisid armastest asjadest ja enamasti ei olnudki väga purjus. Istusin ja mõtlesin, et ei taha, et mitte midagi oleks teistmoodi.
Ma nägin unes George Clooney't.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment