Itaallane ööst kasse koju hõikas

Ise ka ei usu

Kaks raamatut, neli geographicut, võtmete ümberpaigutus, üks tee, kaks (peaaegu kolm) päeva, vähe toitu, varajased ärkamised, natuke sisekujundust ja üks mees tegi tööd ja hoplaa... ongi kollane köök. Tuled käivad puldiga. Nii palju siis hipikorterist.

Come posso sopravivere senza?

Vihm.
Viskasin vihmavarju ja koti üle värava ja ronisin ka ise oma valgete sukkadega ja liiga lühikese seelikuga takkajärele. Töömeestele meeldis. Emme majas elavale vanamehele mitte. "Kas sul pole võtit või?" karjus ta püha viha täis.
"Ei ole jah!" karjusin vastu.
Vihm.
Sõitsin trollis ja kõik inimesed olid mustas. Kõik inimesed olid mornid. Teisel pool teed kõndis üks hipi, kes vastas mu pilgule ja enne nurga taha keeramist viskas ühe hevi tervituseks.
Vihm.
Von Krahli baaris sadas ümberringi peotäis näitlejaid. Ma ei osanud Eesti keelt.
Vihm.
Näitlejad tulid Draamateatris kummardama ja Jaan Rekkorile toodi meetrijagu puuviljakujulisi nätse.
Vihm.
Silja proovis mustade inimeste massi sulanduda, aga kõik ütlesid, et ta on liiga värviline.
Vihm.
"Mis me siis edasi teeme?" küsisin, et teada, kus me teed joome.
"Mina lähen järgmisel aastal muusikaakadeemiasse."
Vihm.
Väljusime uksest ja jäime nõutult seisma. Kaks meest seisid meie ees ja vaatasid huvitunult, et mis me teeme. Me naeratasime.
"Kuhu siis nüüd?" küsis üks.
"Seda meiegi, et kuhu nüüd. Tahaks teed jooma minna, aga ei oska kohta valida."
"Meie ei saa kahjuks kuhugi tulla. Vaja tööle minna."
"Kahju," vastasime, endal näod säramas.
"Minge Revalisse," tegi ka teine mees suu lahti.
"Olgu, nägemiseni."
Vihm.
James laulis FolkaMiseriat ja mina tegin süüa. Chianti vein tundus nii kodune.
Ja täna on Päike. Vähemalt õues. Kõik ei ole nii halb ja raske.

Ladies and Gentlemen We are Floating in Space

Nutsin, kui Mauro naeratas laialt, kui ütlesime, et lahkume homme. Nutsin, kui Jacobo kallistas. Nutsin ja Matteo ütles, et järelikult on midagi nutmist väärt. Nutsin, kui FolkaMiseria mulle viimast korda mängis. Nutsin, kui autoraadiost "Bella, ciao" tuli. Nutsin, kui suits silma läks. Nutsin, kui Gigi viimast korda silma vaatas. Nutsin, kui Angelo läks. Kui Paolo läks. Kui Flavio läks. Kui Paola sõnumi saatis. Kui Mauro sõnumi saatis. Kui Skaio seisis ja mina läksin. Kui Chiara läks. Kui Skaio nuttis. Kui Mauro sõnumi saatis. Kui Siim kingi andis. Kui olin liiga palju veini joonud. Kui Skaio sõnumi saatis. Kui Orta järv kaugustesse kadus. Kui Omegna vanu pilte vaatasin. Kui Siim teisel pool turvamehi lehvitas. Kui ümberringi pilved olid. Kui Silja kirja lugesin. Kui Tallinnat ei mõistnud. Peaaegu ei ole maganud.

Mul on uus kodu. Ta on ilus. Ma ei ela seal veel.

Ma ei tea. Ma pole väga ammu käinud Tallinnas. Vastasmajas karjuvad narkootikumidest võõrutusel olevad noored oma viha välja. "Elu ei oota" Ma olen seda unes näinud. Nüüd toimub see päriselt. See on ilus ja raske.

Ma nüüd olen siin. Olemas. Hinges igatsen.

lugu