Naljakas on kogeda midagi ja siis hetk hiljem seda sama juttu horoskoobist lugeda. Aga alustame algusest. Hoiatan juba ette, et tegelikult ei ole üldse põnev lugu.
Ärkasin täna kell viis. Et juuksed jõuaksin ära kuivada enne kui ma õue lähen. Aga ma olen nagunii neli päeva järjest lihtsalt maganud.
Tegin paar testi ja sain teada, et ma olen loomu poolest väga andekas, aga enesehinnang kisub minustesse.
Kui ma kodu poole tulema hakkasin siis käisin kaltsukast läbi ja ostsin endale uue sinise tooli. See on mu lemmik tool nüüd ametlikult. Perfektne. Ja hirmus raske, kui temaga koju jalutama peab ja enne tingimata vanalinna vaateplatvorme külastama.
Koju jõudes külastasime alumise naabriga üksteise kodusid ja siis ma ostsin ta laua ära. Kui talle köök tuleb, siis saan mina laua endale.
Kooris oli meid esialgu viis. Kui hääled lahti said lauldud, sai meid kokku ehk kammerkoorike. Vaatamata nohusustele, laulsime paar nooti õigesti.
Koju otsustasin jalutada, Otsustasin leida otsetee. Otseteed ei leidnud, aga ringiga oskan nüüd tulla küll. Sellise ringiga, et vahepeal hakkas juba hirmus, et ei tea, kas üldse jõuangi koju. Lapsepõlve eksimistest olen vähemalt seda õppinud, et kuniks tagasi oskan minna, pole hullu. Ja ühel hetkel tulidki suured laevad vastu. Alguses oli veidi üllatav, sest enda meelest läksin veidi teisse suunda, aga mööda rannikut saab ju ka koju. Siis kõndisin veel ja lõpuks nägin 33'e peatust ja nii see õnnis buss mu koju viiski. Olin ainult nelja peatuse kaugusel, aga lähenesin hoopis ootamatust otsast. Vot siis sulle kooki moosiga. Ühel teisel roosa taeva ja imelise jõulumeeleoluga valgel ööl ehk proovin jälle. Põhimõtteliselt seda eksimist mulle horoskoop rääkiski. The feeling of control will not be your strong suit now, but wild abandon is more your style anyway.
Ahjaa. Täna on ju jõulukalendri esimese akna avamise päev. Kuusepuu oli. Naljakas on sel aastal ainult ühe kalendriga olla... aga see-eest otse Itaaliast.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment