December 26, 2011

Seosetused


Selle jõulu kõige jõululõhnalisem hetk jääb Stella ja Merliga kerasid tehes Roo kööki, kui hõõgveinid olid käes ja küünlad põlesid ja apelsinid olid kooritud ja Stella tehtud kaneelirullid maitsesid ja arvuti näitas "The Miracle of 34th street" ja hinges oli soe ja meie kujutlustes oli väljas talv.

Lennusadamas tundsime end kodus ja lõpetasime ka kultuuriaasta ära. Seltskonnaks kogunes killukesi igalt poolt.

Kuna kultuuriaasta sai lõpetatud, siis mõtles ka mu sisikond suurpuhastuse teha ja reede hommikupooliku veetsin ma vannitoa külmal põrandal. Ühel hetkel jõudsin mõistmisele, et mina küll nendes vanades külmades lossikongides vastu ei peaks. Ma ei suudaks külmal kivipõrandalgi magama jääda. Umbes tunni pärast juba tundsin end kui inimene kõrbest, kes pole kaks aastat veest ja toidust pilti ka näinud ja kellest ongi ainult luud ja nahk järel. Mulle tundus, et olin läbipaistvaks muutunud. Ma arvan, et ma oleks saanud endast käe läbi panna, sest kohati oli see läbipaistvus lihtsalt tingitud sellest, et seal ei olnudki midagi. Kuid ka läbipaistvuse vastu aitab uni.
Nii jõudiski õhtu ja ma jalutasin tuisku trotsides Trummi.

Korra veel sai Jumalaga teed joodud ja Andrega linna peal vuntse otsitud ja emmega suurtes kogustes trühvleid tehtud ja lasnakal käidud ja kaks raamatut läbi loetud ja palju filme vaadatud ja paanikas oldud ja rahunetud ja liitrite kaupa teed joodud.


December 17, 2011

Could have stayed somewhere, but the train tracks kept going.

Päkapikud käivad.

Vahepeal nagu sadas lund. Lund sadas alati linnas, kus mind ei olnud. Lumega on üldse kuidagi veidrasti. Ma nagu igatseks lund, aga samas ei ole mul ka midagi selle vastu, et ma ikka veel jakiga saan ringi käia. Kummikud on mul ka olemas, nii et lombid ei valmista samuti muret. Kuskil räägiti, et võib-olla tuleb talv ka sellepärast, et kõik oma mütsid ja sallid kappidest üles otsivad. Võib-olla sellepärast ei tulegi. Võib-olla minu pärast ei tulegi. Lumega oleks küll kõik palju ilusam. Ilmselt on asi selles, et ma ei ole aru saanud, et jõulud tulevad, sest aeg on nii kiiresti läinud. Minul on veel sügis.

Kuhu november kadus?

Käisime emmega kinos Sõprus. Teate, see koht on täiesti elamus. Tegelikult käisime seal õige mitu korda. Kõigepealt läksime ja siis tulime välja, kuna oli vaja leida sularahaautomaat. Seda me olime enne kahtlustanud ka. Siis läksime ja ostsime kinopiletid, millelt kohe kontrollriba küljest ära võeti. Meil polnud aga üldse veel plaanis sisse minna. Meile teatati, et täna reklaame ei näidata, täna on enne kümneminutiline tants. Läksime välja ja ostsime teed ja tulime tagasi. Ise arutades, et huvitav, kas see tants on laval või pinkide vahel või ekraanil või ekraani taga või... Igatahes enam ei olnud kedagi meid vastu võtmas, niisiis jalutasime oma teedega üles. Riputasime jakid nagidesse. Ma viskasin kummikud nurka. Toolid olid täpselt õiged lösutamiseks ja jalgade kõhu alla tõmbamiseks. Filmini oli veel pool tundi aega. Me jõime teed ja sõime Pagaripoistest ostetud saiakesi ja vestlesime elu üle. Vaikselt tiksus teisi ka. Saal läks viimaks pimedamaks. Lavale astus naine ja rääkis pimedast nurgast ja sellest, kui hea on valguse käes olla. Ta lõi koguaeg vale arv kordi vastu trummi. Võib-olla see oli taotuslik. Mees mu kõrval jõi õlut. Kaks rida eespool joodi veini. Kohvimasin mürises selja taga. Viimaks tuli tants ka. Kuigi ta ise ütles, et see on laul, aga sellel polnud sõnu - ainult tants. Siis hakkas film.
Hiljem, kui meie alles riidesse panime, ootasid järgmised kinokülastajad kannatlikult ukse taga. Mõni julgem oli siiski juba saali tulnud ja koha leidnud. Teised vist ootasid, et keegi nende pileteid kontrolliks. Nad mõtlesid, et need võime meie olla. Me ütlesime neile "tere" vastu, kuid see oli ka kõik. Pileti pealgi on kirjas, et "Vaataja siseneb pimedasse ruumi omal riskil. Tagajärgede eest kino ei vastuta." Nii oligi. Ma polnud päris ammu Sõpruses käinud, Äge.

Mul on kodus ingveriga mett ja roheline teekann.

Ja ühel esmaspäeval käisime Idamaadel.

November 29, 2011

"Kui minult küsitaks, mida ma tahaksin kindlasti enne surma ära teha, siis vastus on: seista Kaśi ghatil ja vaadata tõusvasse päikesesse."
/Lii Unt "Parim näitleja linnas"

November 22, 2011

Udutatus

Käisime täna Tartu Botaanikaaias. Meid võeti ilusasti vastu. Kiisu magas radika peal ja linnud siristasid põõsastikus. Orhideed õitsesid ja Helil olid kõik taimed kodus olemas. Palmimajas oli soe ja inimesed olid sama soojad. Ja mandariinid olid puu otsas.

Ja täna oli Tartu üleni udus. See udu oli nii ilus. Udu muudab värvid ja valguse kuidagi eriti kirjanduslikuks. Ilus. Ilus. Ilus.

November 14, 2011

Mööda pimedat Tammelinna...

... oli väga tore kõndida. Rong jõudis üheteistkümneks. Ehk umbes sel hetkel, kui ma just raudtee alla pöörasin, oli linn pimedaks jäänud. Taevas oli parajalt pilves, et kesklinnavalgus kottpimedust eemale hoiaks. Inimesed vehkisid majade sees (ja paaril juhul ka väljas) taskulampidega ja piinlikult vähesed olid süüdanud küünlad. Helkuri kasutegur oli märgatav. Soinastele jõudes tundusid tühjal tänaval põlevad tänavalambid raiskamisena. Ilmselgelt oli jällegi mu kodumaja esimene maja, kus elekter olemas oli.

November 12, 2011

"Ühtepidi ma istun ta peal, aga teistpidi on ta roosa."

Nädala eest käisin ma Tallinnas keha müümas. Kui ma olin kohale jõudnud ja maha istunud, tuletas aju mulle meelde, et ma olin just raamatu kotist välja tõstnud. Tõotas tulla pikk päev. Õnneks olid võõrastel meestel lauamängud kaasas ja nad olid lahkelt nõus mängulusti minuga jagama. Nii saigi riieteäravõtmiste vahel kaarte ümber pööratud ja draakoneid tapetud. Oma mällu jätan hetke, kus mul oli parajast ümber suur roosa ja karvane hommikumantel ja peas samaroosa käterätik, mu kõrval istus suur ja kuri metal-mees, mu vastas aga helkurvestiga teetööline,kellel nägu tahma täis, ja me kõik tegime parajasti nägu, et oleme suurlinnade kunstigaleriid ja ostame Pariisi käest oksjonil kallihinnalist maali. Ei mäleta, kes selle maali endale sai, aga tolle mängu võitsin kõigi kiuste mina. Jah, päev, mis tõotas tulla vaikne ja pikk, oli lõpuks täis edevat eputamist ja õnnelikku kihistamist.

Viljandisse jõudsin ka. Küpsetasime Stellaga porgandikooki ja õpetasime Lola kõrrest jooma. Aregi tuli külla (Kulno põgenes päälinna), tema näitas raba ilu ja ennustas ilma. Koputasime Segasumma aknale ja lehvitasime Kaidole ja hiljem lasime Lolal meie tulekust Piilile teatada. Tauno tundis ka meid veel ära. Hommikul käis korstnapühkija ja kõik kohad olid tahma täis. Eriti meeldis tahmale Lola sokkidesse peitu pugeda. Ja siis juba sõitsingi läbi udu tagasi Tartu poole. Mul on hea meel, et Viljandi mind veel päris ära pole unustanud.

Eile leidsin lõpuks rongis koha, kus mulle olla meeldib. Kõik koguaeg kiidavad ronge, aga mulle meeldib pimedas bussis üksinda akna all kera teha ja pimedasse õue vaadata ja maailma selgeks mõelda. Siiski võitis mu südame too pruunide toolidega vagun. Kogu rong oli puupüsti täis, nii ka meie vagun. Aga seal oli see melu kuidagi mõnusam ja hubasem ja lambid ei põlenud ka nii eredalt ja lapsed itsitasid vahekäikudes ja inimesed olid üksteisele lähemal - seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Viljandist tulevad ka sellised pruunide toolidega rongid. Kui rahvast pole, siis saab sinna pikali visata ja poolelijäänud uni lõpuni näha.

Muul ajal on november ja tahaks lihtsalt oma koopas rahulikult kera teha. Või kunsti. Ja mitte midagi kuulda evolutsioonist.

November 01, 2011

"Võiks teha lollile pai, siis loll jälle jaksab."



Mõtlesin, et kirjutaks, aga mul pole midagi öelda.
"Onu Tomi onnike" on väga hea raamat.
NaNoWriMo hakkas.
Aasta eest oli päris sisutihe päev. Viimane päev Itaalias. Uskumatu, et sellest on aasta möödas.

Koolis on põnev. Tegelikult ka. Aga tööd ja eksamid on muudkui järjest ja vahepeal tundub, et tahaks lihtsalt peaga lauda peksta ja siis selle asemel söön hoopis hästi palju komme. Kommid on head. Tundub, et lõpuks olen ka mina see, kes saab öelda, et keemiast ja matemaatikast ei saa ma tuhkagi aru. Aga põnev ja huvitav ta on. Mu maailmapilt on nii mitu korda ülepeakaela käinud, et mul pole õrna aimugi, mis mu algne idee oli. Mõnikord ma jalutan mööda Elva tänavat kodu poole ja jõuan selle lühikese aja sees mitu korda täielikku paanikasse sattuda ja sellest siis jälle välja tulla. Vahepeal tundub maailm täpselt nii õigesti olevat, et kõik maailmaparandusteod tunduvad mõttetud. Mida sa parandad midagi, mis on nii õige! Teinekord on jälle rahulikum ja saab juua oma hommikuteed ja langevaid lehti jälgida. Oleneb, kuidas võtta - nii ta läheb.

Mikk on Meremaal. Ta ütles, et seal on kena ja vahva.
Mina olen järgmised kolm nädalavahetust päälinnas. Seal pidi sügis alles alguses olema.
Pildid on tollest korrast, kui me kõik koos Pläsku sauna läksime ja lapsed olid armsad ning hoidsid kätest kinni.

October 23, 2011

Meil on aias kondenspiimahunnik.



Ilmar: "Kirjuta!"
Birgit: "Mis ma kirjutan?"
Ilmar: "Muda."

October 17, 2011

Öösiti...



... näeb lapsteaed päris hirmus välja. Ma polnud seda varem märganud, aga ta helendab heleroheliselt ja see on tontlik.

October 14, 2011

Organismide mitmekesisus

Õppejõud: "Mõelge, kui rohevetikate asemel olekid puna- või pruunvetikad maismaale roninud. Siis ei oleks üldse mitte kõik nii roheline."
Paul: "Mõtle, kui äge - kõik oleks punane."
Birgit: "Mhmh! Ja siis oleks võib-olla punane meie silma jaoks kõige rahulikum värv."
Paul: "Mõtle, kui tore oleks, kui kõik oleks hoopis kirju!"
Birgit: "Mhmh," paus, "Selle nimi on sügis."


Lisaks sellele lõhnab mu tuba nagu mustsõstratee.


"Seal järgnes, nagu ikka säärastel puhkudel, kõigi daamide heatahtlik ning sõbralik võistlus selles, kes neist suudab kõige suuremat segadust tekitada ja kõige rohkem takistada õnnetuseohvri toibumist."
/"Onu Tomi onnike" - Harriet Beecher-Stowe

October 12, 2011

Autumn rain










(Enamik piltidest on Nancy tehtud)

Ja suur "hurraaaaa!" Michelle'ile, kes sai täna 12!

October 10, 2011

"Kuhu ta põgenes, seda ei teadnud keegi. Nagu me juba mainisime, tormitsevad mõnikord inimese hinges kohutavad orkaanid - maa ja taevas, päev ja öö, elu ja surm sulavad kokku arusaadamatuks kaoseks. Tegelikkus lakkab olemast. Meid ahistavad jõud, mille olemasolusse me üldse ei usu. Kusagilt tundmatusest ründab meid orkaan. Taevavõlv läheb pimedaks. Lõpmatus näib tühjusena. Me oleme kaotanud iseenda ja tunneme surma lähenemist. Ihkame ainult üht - leida jälle oma täht."

V. Hugo. Inimene, kes naerab.

October 07, 2011

Pildimaterjali










Pilte on kõigest ja erinevate inimeste tehtud.Sellest, kuidas rebased kalal käisid ja kuidas Itaalia mafioosodel vuntsipidu oli ja avamatkast ja momode valmistamisest ja ökorebaste näidendist. Eelmise nädalavahetuse matkade pildid tulevad üks teine kord.

October 02, 2011

Ma astusin Soovana südamele

Kolme matka ühte nädalavahetusse ei mahu. Kahju. Ma oleksin hea meelega kolmel matkal käinud, kuid pidin leppima kahega. Esimesel matkal oli taevas nii tähti täis pikitud, et neid jätkus isegi jalge alla. Jalutasime Piiaga mööda teed ja ei suutnud ilu ära imestada. Ja mets lõhnas nii hästi ja öisest jõest olime mõnusalt karastunud. Põlved küll valutasid veidi okste vahel rassimisest, kuid sellest polnud lugu. Pärast lõkke ääres läks mul tuju ära. Ju ta kadus nendesse mustmiljonitesse tähtedesse. Kuigi lauldi ja tantsiti ja söödi hernesuppi ja isegi ühe reivipeo saime teha. Inimesed olid armsad. Ja siis tuli uni ja oldi kuni hommikuni kuss.
Hommik algas päikesega. Tee maitses suhkruga hea ja päikese käes sai nurru lüüa. Istusime Miina, Anetti ja Nancyga autosse, koristaime metsa prügist puhtaks ja sõitsime põhja. Lõunat sõime Peipsi ääres varbaid vette kastes. Lõunauinaku magasime Iisaku kaupluse ees autos ja õhtusööki tegime juba Varessaares, Nancy esiisamaadel. Õine raba oli hirmutav. Kõndisime käsikaudu ja lootsime, et laukad on teises kohas. Tähed olid pilveteki peale tõmmanud, aga vaikus oli hunnitu ja parv hanesid lendas üle pea. Uni tuli vara. Hommikul käisime kotkapesa vaatamas ja värskelt kõdunevate lehtede hõngu ninna tõmbamas. Mets on nii ilus. See lõhn on nii hea. Rabas sõime jõhvikaid ja koorisime riideid aina vähemaks ning imestasime, et juba ongi teine oktoober. Näkid ujusid laugastes ja mina aina õhkasin ja ohkasin kõigi värviilude ja pisikeste nunnude taimede peale. Vetruv tunnetus jäi jalgadesse ja hiljem ei osanud enam kõva ma peal käia. Õhtusööki sõime juba Jõgeval, kus Nancy ema meile kõike head ja paremat pakkus ning juba oligi pime ja me istusime rongis pingiridade taga prügikasti kõrval ja sõitsime tagasi Tartusse.
Ma võiksin sügisest lõputult rääkida. Ma võiksin nende tüdrukutega lõputult pokudele soenguid teha ja pähkleid põske pista. Hunnitu.

September 26, 2011

Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased.


Birgit: "Kui ma kannan nii lühikesi seelikuid nagu ma kannan ja kontsi, siis ma olen ju suht porno."
Emme: "Aga porno vajab ka harjumist (või oli see harjutamist... seda ma ei mäleta, mõlemad sobivad)!"

Mul oli tore nädalavahetus.

September 17, 2011

One day, three autumns.

Tahaksin pühendada selle postituse oma vanniämblikule. Ta on surnud. Teda jäädakse igatsema. Ta oli kodustatud, selles mõttes, et ta elas mu kodus. Ta oli keegi, kes mind alati kodus ootas. Olgu, alati ei oodanud. Mõnikord oli ta päevi kuskil rännakutel, aga siis tuli jälle tagasi. Ta oli esimene elusolend, kellele ma ütlesin "tere hommikust" ja viimane, kellele soovisin head ööd. Alguses me ei saanud väga hästi läbi. Aga kuna ma vanni ei kasuta, siis ei leidnud ma ka vajadust tast lahti saada. Nii ta seal oli. Aga juba paari päeva eest pakkis ta oma jalad kõhu alla kokku ja jäi vannipõrandale selili lamama. Me ei jõudnud väga palju aega koos olla, kuid mõnikord piisab ka vähesest. Ma loodan, et ta uus elu on tore.

September 16, 2011

She looks exactly like the character she plays.


Käisime matkal. Palju tuttavaid just polnud. Mina ja Paul esindasime meie kursust ja siis oli veel natukene vanemaid. Küll aga oli igasuguseid muid karvaseid ja sulelisi koos. Ilm oli suurepärane - päike paistis kogu aeg. Päike paistis ka siis, kui vihma sadas. Tuju oli hea ja pokud olid kõrged ja muda oli sügav, seened olid valmis ja teepikkus oli paras ja seltskond oli vahva. Pea oli okkaid täis. Õhtul tekkisid kolm lõket ja tatrapuder ja siis hakkasid poiste pillid hüüdma ja lahti läks selline tants! Kuna jalanõud kuivasid lõkke ääres, siis tantsiti paljajalu. Tähendab, mõned tantsisid paljajalu. Pea käis ringi ja jalgadel talluti ja seelik läks peaaegu põlema ja taevas oli peaaegu täiskuu.
Hommikul sai männimaitselist putru ja algas sõit kodupoole (meil õnnestus pillimeeste auto peale saada). Sõit kestis esialgu pool järvepikkust. Siis jäi autojuht kändu vaatama ja auto suri välja. Kuna ta oli kindel, et lükkamine ei aita, siis me ei lükanud. Lükkasime pool tundi hiljem ja siis aitas hästi. Kõju jõudsin jalanõudeta. Nemad kas olid mattunud muda alla lõkke kõrval, lõkkesse visatud või lihtsalt ära kõdunenud.
Jah.
Puud muudavad värvi ja sügis on hinges. Mets oli juba nädala eest metsikult ilus, nii et ma ei kujuta ettegi, kui ilus ta nüüd olla võib.

Enne matka... kord hiilisime Nancyga tasuta Zetosid vaatama. Seal kohtas igast karvaseid ja sulelisi. Ja orelipoiss laulis ja meil oli tore. Ja enne seda oli Libahundi lõpmatuses soolaleivapidu ja meie siil oli hitt ja me kinkisime õunakoogi ka, lihtsalt see oli vaja veel valmis teha, ja veinipudeli avamisega pole kunagi nii palju aega läinud ja õhtul andis bänd mulle kahetunnise soolokontserdi. Ja enne seda sai iga päev lõuna ajal raamatukogu ees tasuta pannkooke ning me Miinaga võtsime osa ostukärurallist ja ei jäänudki päris viimaseks.

Täna oli meil esimene kontrolltöö. Mikrobioloogia oli aineks.

September 03, 2011

"Te saate ju aru, et oksüdatsiooniastme jutt, on selline plaanijutt? Te saate ju aru? Oksüdatsiooniastme jutt on selline plaanijutt."

Rääkis meile kunagi Elle Penart. Ja istusin siis mina kõva neli aastat hiljem keemia seminaris ja tundsin end maailma kõige rumalama inimesena (rääkimata sellest, kui uskumatult piinlik mul oli), kui tahvli ees seisev noormees klassil süsiniku oksüdatsiooniastmeid määrata käskis ja ainuke seos, mis mul üldse pähe tuli, oli, et see on seotud kuidagi miskite numbritega, mida kuhugi peale kirjutatakse. Ausalt, ma pole end kogu elu jooksul rumalamana tundnud. Õnneks ei teadnud teised ka.

See selleks. Siis tahaksin ma veel jagada teiega ühte toredat dialoogi, mis täna aset leidis.
"Tere," ütles mu kõrvale saabunud mehe hääl. "Te nii üksi seisategi või?"
Ma vaatasin tema poole, et huvitav, kas ma tean teda.
"Ma olen purjus, ärge mind tähele pange. Tundub, et meil on üks siht."
Selge. Ei tea. "Natuke aega küll."
Sest me seisime ja ootasime ülekäiguraja ääres rohelist tuld.
"Kus te lähete. Mina lähen sinna." Ta näitas otse.
Ma näitasin paremale. "Kaugele."
"Ah sinna. Ärge nii kaugele minge." Selleks ajaks olime me juba üle tee jõudnud. "Aga aitäh teile, et te minuga rääkisite. Head teed teile minna. " Ja nii ta otse läkski, kui mina paremale keerasin. Tast kuidagi tuli sellist head energiat.

September 01, 2011

Kell on nulli minuti pärast 45.


Ma ei tea, mis päev on. Tegelikult tean täpselt - reede on. Aga kõik proovivad mulle vastupidist väita. Ja kool algas juba esmaspäeval, see on ka täiesti selge. Ei olnud nii, et alles teisipäeval olid loengud. See nädal on olnud ekstrapikk ja ta ei ole veel üldse läbi. Puhkepaus tuleb võib-olla... praegu on. Neli tundi kahe asja vahel on puhkepaus. Siis saab kirju lugeda ja ainetele registreeruda. Muul ajal tuleb seltskondlik olla ja vihma käes (või kui õnne on, siis ka päikese käes) mööda Tartut kõndida ja nimesid õppida ja kokkusaamistel käia ja tutvuda ja loengutesse jõuda ja vahepeal tuleb isegi söömine meelde. Ma tegelikult tahaksin vahepeal veidi pikemat puhkepausi, sest see mõnus rahulik elutempo, mis mul vahepeal olnud on, ei taha nii kiirelt kaduda, kuid praegu ei raatsi ma küll veel millegi arvelt seda puhkust lubada. Mõnus on. Vaikselt hakkab Tartu ka omaks saama. Tähendab, ta on koguaeg oma olnud, kuid nüüd on kõik hoopis teistmoodi.

Hõõgveini tahaks. Ahjaa. Ökorebane olen ihult ja hingelt. Hetkel. Kuigi vannet veel andnud ei ole. Küll seda ka jõuab.

August 26, 2011

Once again we meet at last!







Ma lendasin lindudega lõunasse. Lõunas on lehed, milles paljajalu käies sahistada saab. Lõunas on õhk täis küpsenud õunade lõhna. Lõunas on õhk täis küpsenud ploomide lõhna. Need lõhnad on nii uskumatult head. Lõunas tehakse lõunaks õunamoosi ja hommikuks juuakse meega teed. Lõunas paitab päike suviselt ja kaob siis, et oavars end tühjaks saaks kallata. Lõunamaa ööd on pikad ja mustad ja vaiksed. Tähistaevased. Lõunamaal on esimese korruse aknad öiti tumemustad ja kardinateta ning isegi ämblikud tulevad tuppa talvituma. Lõunamaal on kohati hirmus ja kohati üksik ja kohati soe ja kodune. Muumipapa ütles, et sügis saabub siis, kui verandal tuli põlema tuleb panna. Lõunas on sügis igatahes palju lähemal, kui põhjas oli.
Mul jäid põhjamaal paljud jutud rääkimata, kuid paljud said õnneks ka räägitud ning mõned ootasid siin isegi ees. Ma loodan, et need, mis veel rääkimata, ka ehk korra lõunasse tulevad.

Kuid vastupidiselt arvamusele, ka lõunas pakivad linnud kohvreid. Nendel on plaanis lennata... oh, eks enamik lendab neist põhja. Ka seal peab keegi talvel pihlakad puude otsast ära sööma. Ma tean, et üks juba lendas. Ja teine lendabki koguaeg edasi-tagasi. Temal on aastas palju rohkem aastaaegu.

Muumipapa ütles ka, et rutiin tekkib siis, kui hakkad koguma asju, mis enam kohvrisse ei mahu. Ei, ma pole kindel, kas ta rääkis rutiinist. Võib-olla ütles ta, et siis on liiga hea elu. Või ei siis tuleks jälle reisile minna. Või et siis oled laisaks jäänud. Täpselt ei mäleta ja raamat jäi ka põhja, kuid kohvriga midagi oli ja oluline oli, et asju on liiga palju.

Aga enne lõunasse minekut sain Renarsiga pilti teha ja ülemaailmset gossipit kuulda ja emme töökaaslastele viidud veini ära juua ja siis juba lõunas olles heina endale pähe toppida ning maal kartuleid võtta. Nüüd peaks kodu koristama ikka ja jälle. Kui keegi teab, kuidas ämblikud kodust välja meelitada või mis kodulooma peaks võtma, et nad ise välja koliksid, siis seda teadmist võiks jagada.

August 16, 2011

Õhus on tunda sügist


Eile üks siil turtsus mu peale. Ilmselgelt on sügis. Ja õhk pole juba tükk aega paremini lõhnanud.

August 08, 2011

Tuut-tuut!


Oh pulm, oh pulm. Juba pulmarongis suutsin ma oma hääle kähedaks karjuda. Keegi ju pidi puudu olevad tuututamised tuututama ja ussile kaasa elama. Ei, ma isegi ei proovi teha nägu, et ma ei nautinud seda täiel määral. Pulmarong oli pikk, kuid nagu ikka, vaid vähesed tegid lollusi. Meie tegime mitme eest. A-rühma teemat tuututada oli lihtsalt fantastiline.
Istuma pandi mind, Kätlinit ja Helinat teistest võimalikult kaugele, toidust võimalikult kaugele, peaaegu vihma käes seisvasse lauda koos kolme täiesti suvalise tüübiga. Sel hetkel läks tuju veidi alla. Mõtlesin, et kuidas ma niimoodi küll kõiki oma häid nalju jagada saan. Sest mul ju on nii head naljad. Poisid õnneks vastasid käskudele päris hästi ja tõstsid laua veidi sissepoole ja panid lauajala alla paar kivi, et see enam ei kõiguks, ja siis juba saabus vein ja oligi elu ilus. Ei, mul pole õrna aimugi mitu pudelit veini me ära jõime. Kahtlustan, et see oli veidi üle kvoodi. Vein oli ju ikkagi Chianti 2010, mis tähendab, et see oli tulvil minu (ja Silja) armastust.
Vihma sadas muidu ainult sellepärast, et hommikul kasteti meil maja juures muru. Aga vihm lõppes ja päike tuli ka enne loojumist välja. Andes sellega meile suurepärase võimaluse piltideks. Sellest pulmast tulid nii ilusad pildid! Ja ma avastasin (seda küll hommikul hambaid pestes), et mulle meeldib portreid pildistada.

Kätlin sebis kõik mehed ära. Kaasaarvatud mustkunstniku, mis sest, et ta andis mulle minu enda allkirjaga kaardi, mitte Kätlinile. Ja selline tegu on ju ilmselge armastusavaldus.
Kui me pulma poole sõitsime, siis tekkis mul autos väga suur punaste sõstarte isu. Õnneks maailm kuulab. Vahemagustoiduks (ehk siis enne torti) pakuti igasuguseid marju karamelliga ja lisaks oli laual veel ilmatu suur punaste sõstarte kauss. Täiuslik. Seda toredam oli neid selleks hetkeks juba sinisesse taevasse pilduda ja võidu kinni püüda. Minu meelest ongi punased sõstrad selle jaoks loodud ja seda ma avastasin juba väga väikese tüdrukuna.
Nii see õhtu mööduski. Tegime palju halba nalja. Naersime enda tehtud halbade naljade üle. Lootsime, et teiste jaoks need liiga halvad pole, aga samas see väga ei huvitanud. Jõime veini. Tantsisime halva muusika järgi. Sõime. Jõime veel veini. Kiikusime veidi. Sõime. Jõime veel veidi veini, kuniks sääskede hammustamine enam muret ei teinud ja külm ligi ei hiilinud. Vaatasime tähti. Jõime veini. Ning siis ühel hetkel pooli enam polnud ja siis ütles Raingi, et on aeg.
Ma seda ei maini, et kojusõit möödus väga piinarohkelt. Rohke vein ja sõitev auto kokku ei sobi. Küll aga oli väljas uskumatult valge, kui ma aiaväravast sisse koperdasin. Ja tuleb enda kiitmiseks öelda, et suutsin isegi jalad puhtaks pesta ja meigi maha võtta, enne kui magama läksin.


Mul eriti dialooge meelde ei jäänud. Sellest on kahju. Mulle meeldib elu üles kirjutada. Aga üht saan ma siiski jagada.

"You don't have shoes."

"Yeah... I don't really like to wear shoes."
"I don't like to wear underwear."

August 01, 2011

Lüües tantsu koos Läänetuulega














Mul on vist olnud maailma parim juulikuu. "Vist" sellepärast, et võib juhtuda, et kellelgi oli veel parem. 13. juuli alustasin ma oma reisi. Esimene sündmus saabus päev varem, kui bussifirma helistad ja teatas, et buss on katki ja sellega ma nüüd varahommikul Riiga ei saa. Ma siis ütlesin, et lähen järgmisega. Läksingi. Buss jõudis isegi Riia bussijaama. Seal siis ootasin järgmist, et lennujaama saada. Seda ei tulnud. Tuli takso. Tuli takso, mis parkis end valesse kohta ja sai trahvi. Lennujaama ma siiski jõudsin. Lennukile ka. See jäi ainult poolteist tundi hiljaks. Bergamos jooksin järele Milanosse väljuvale bussile (olgu, tegelikult see ootas mind veidi maad eemal). Peaksin mainima, et bussis kohtasin oma tulevast meest. Ta lihtsalt oli täiuslik. Aga Milanos läksid meie teed kahjuks ootamatult lahku. Mul oli õnne kõigepealt tund aega sabas seista ja siis tund aega rongi oodata, et siis sellega Verbaniasse sõita. Verbanias läks juba lõbusamaks. Mind võttis autuga vastu Paola ja kolm purjus, kuid väga õnnelikku Itaalia meest, kes kõik olid purjus peaga sõitmise tõttu autojuhilubadest ilma. Tõsi, Flaviol sai just aasta täis ja järgmisel päeval sai ta ka load kätte. Ja nii ma Omegnasse jõudsingi.
Vaatamata sellele, et ma olin surmväsinud, visati mind Chiara poole ja seal läks pidu edasi poole ööni. Nägin kõiki välja arvatud Paolot, sest tema töötas. Koguaeg. Järgmisel päeval sõime kõik koos lõunat ja käisime Paolaga järve ääres peesitamas ja ujumas ja maailmadest ja poistest rääkimas ja sõime jälle kõik koos õhtust. Siis hakkas vihma sadama. Äikest. Sellist korralikku Itaalia äikest, kus välgusähvatustel ei tule lõppu, aga vihma otseselt palju ei saja. Sellepärast ei heitnudki me meelt ja läksime ikka FolkaMiseriale. Teised vist tegelikult heitsid, aga minu pärast tulid ka nemad. Ma arvan, et bänd hakkab juba ära harjuma sellega, et ma vahepeal lihtsalt ootamatult tantsuplatsile ilmun. Imeline. Tantsida on nii tore. Ja loomulikult tantsisin ma jalad katki. Mari oli ka seal, nii et oli nagu eestlaste kokkusaamine. Imeline. Veini sai palju. Imeline. Hiljem sain teada, et jätsin sinna ühe armunud südame. Öö kestis pikalt ja järgmisel päeval jõudsimegi koos veel lõnunat süüa ja Falvio viis mind lennujaama. Tee peal oli niiiiii palju ummikuid, et tundus, et ma ei jõuagi. 15 minutit enne lennuki lahkumist astusin autost välja ja pistsin jooksma. Õnneks polnud sabasid. Istusin lennukisse Sara kõrvale ja algas järgmine seiklus.

Lennuk väljus tund aega hiljem. Pärast bussi ja ootamist ja rongi ja bussist mahajäämist ja autot jõudsime lõpuks võimlasse, mis sai meie koduks umbes järgmiseks nädalaks ajaks.
Oh Spaania, oh Spaania. Neid lugusid ei jõuagi ära rääkida. Esimesel päeval vähemalt olin ma heartbroken, sest igatsesin oma Itaaliat nii väga. Kuid tasapisi hakkasid need uued inimesed mu südamesse tungima. Nad tungisid uskumatult sügavale. Tasapisi ja arusaamatult, ühtäkki nad lihtsalt olid seal. Aga samal ajal, kui nemad tungisid, siis mina õppisin surfama ja purjelauaga sõitma ("Did you see: she's windsurfing with a skirt? I like her.") ja purjetama ja ehitasin liivalosse ja laulsin päikest välja ("You need to sing and dance. We need the sun.") ja vastasin küsimustele, et miks ma paljajalu käin ("Shoes - you don't even know how to use them.") ja otsisin sinivaala ("Mariana doesn't believe that you can speak whale.") ja "õppisin autoga sõitma" ja ronisin puude otsas ja avaldasin muljet oma telgi ülespanemise oskusega ja nägin nii ilmatu palju langevaid tähti ja tantsisin klubides koleda muusika järgi ja laulsin karaoket ja ronisin kivide otsas ja õppisin veidi spaania keelt ja läbimärgusin vihmast, mis polnudki vihm vaid vesi, mis seisis õhus, ja tegin halba nägu, kui keegi mulle kaheksajalga pakkuda tahtis ja jalutasin ja naersin kas üksinda või teistega koos ja jõin sangriat ja jagasin tuba seitsme mehega ja käisin muuseumites ja linnaekskursioonidel
ja tegin piparmünditeed ja laulsin muffini laulu ja ujusin ja panin päikesekreemi peale ja leidsin endale kaksikvenna, kes tegelikult on õde, ("I think people should hire us to wave goodbye to them in the bus stations.") ja vanema õe, kes tegelikult on pisike, ja sain teada, et ma pole mitte 15 vaid kolme aastane ja et ma laulan hästi ja et ma olen täiuslik ja puu ja muffin ja mängisin kaksikvennaga Ameerika turiste, et kohalikel piinlik oleks ja siis ühtäkki oligi viimane päev Santiagos ja me istusime Dávidi, Arnolfi, Stefano ja Saraga hosteli aias ja ootasime äraminekut ja teised magasid ja me Dávidiga jagasime Erikast ja Clarast järele jäänud gaasiga sangriat ja päike paistis ja tuul puhus ja õhus oli vaikus ja me arutasime kogu maailma ja ta ültes, et nii ongi kõige parem ja ma sain järsku aru, et see nüüd lõppes. Hiljem jätkasime oma arutelusi 13 tundi Bergamo lennujaamas ("Three years and seven months of being together with your girl? And why are you spending the anniversary with a strange girl in an airport sharing a sleeping bag?"). Korra käisime linnas ka, et Dávid jõuaks ka Itaaliasse armuda, ja siis oligi kõik läbi. Kui ma üksinda oma lennukit ootasin, siis tulid töötajad mult uurima, et kas kõik on ikka hästi. Ma ütlesin, et jah, on küll, ja nutsin edasi.