"Sõida ettevaatlikult, siin on kõrge äärekivi. Muidu murrad oma ilusad jalad ära," rääkis üks vanem meesterahvas mulle, kui ma juba olin rattalt maha roninud ja seda kivist üles tõstsin. Mina kuulsin küll ainult "...ilusad jalad...".
Ja täna selgus, et mul on hea keha, eriti arvestades, et ma kodust tulin (loe: et eelnevat trennikogemust pole), aga ma olen väga laisk. Laisa osaga nõustusin. Kodust tulemisega ka.
Kaks päeva tagasi kui ma hommikul trenni jalutasin, siis puud ainult õhetasid roheliselt. Aga õhtul koju jalutades olid täies lehtes. Ja täna nägin kirsiõisi! Kui nüüd ainult üks suur äikesevihm ka tuleks, siis ei saaks ju millegi üle nuriseda.
Lennukid lendavad väga häälekalt.
No comments:
Post a Comment