Piiripoisid

Üks rääkimata lugu juhtus üleeile. Kuna ilm oli hirmus palav, siis otsustasime minna paadiga mere peale. Seal oli jahedam (ja ette rutates võin öelda, et ära me ka ei põlenud). Sõitsime pirtalt angaaride juurde ja tegime niisama nalja. Ma olin just lõpetanud loo sellest, et kui mul suvel midagi teha pole, siis ma võtan Narnias kummipaadi ja sõuan järve peal piirini, et siis kõik piiripoisid tuleksid ja siis on mul vähemalt selleks päevaks tegevust. Järgmisel hetkel me märkasime, et keegi jälitab meid. Tegime nalja, et raudselt on piiripoisid. Kihutasime siis eest ära. Pärast kuskil viieminutilist sõitu nad lehvitavad meile. Me selle peale ei tulnud, et lehvitaks vastu ja sõidaks edasi, vaid ikka peatusime korralikult. Selgus, et olidki piiripoisid. Tulid ja naeratasid ja küsisid, et mis me teeme ja kaua kapten ka sõitnud on ja kas luba on olemas ja isikut tõendab dokument. Ja et kas meil ikka raketid on. "Raketid?" mõtlesime Margega ja meil tulid silme ette kõik need meremiinid ja torpeedod ja suured korralikud raketid. Lisaks sellele on meil veel ka relvad ja basuukad ja tuumapommid ja kahurid. "Muidugi on!" ütlesime me uhkelt ja sarkastiliselt. Selle peale tõstis kapten üles pisikese kilesse pakitud punase raketikese. Aa... seda raketti mõtlesite. Siis piiripoisid küsisid veel igasugu küsimusi ja lasid meid minema. Selgus, et see oli kaptenil esimene kord, kui piiripoisid teda kinni pidasid. Tundub, et ma mõjun sedamoodi. Nad kas kuulsid, et ma piiriületamisest rääkisin või tahtsid lihtsalt minuga tutvust sobitada. Itaalias meid pidas ju ka politsei koguaeg kinni. Ju ma siis näen kahtlane välja.