Kui vihma sajab siis, kui päike paistab

Kupi pidas sünnipäeva ja mikrofonidega rahvas jalutas linnavahel ja mina tegin angaarides tuure, mis ära jäid, ja Lembitut veeti katuse alla ja inglane lubas mulle Lapimaale iglu ehitada ja Katusekinno sai ainult nimekirja alusel, aga lõpuks see ei omanudki tähtsust ja öö oli soe ja söök oli hea, aga magustoitu pidi kaua ootama, ja seinad kõlasid vastu ja inimesed elasid minu kodus ja vihma sadas päikesest ja pilvedest ja märjaks nagu ei saanudki.

Nüüd ma lähen kohe ära ja siis olen seal veidi aega. Seiklusnärv tuli juba hommikul sisse, kuigi tegelikult on veel ju aega.

Üks vaikse häälega mees.

Käisin Patarei vanglas heli kuulamas. Me tegime või õigemini seal tehti üht performansit ja sellele oli vaja seitset vabatahtlikku. "Mis te sinna tegema lähete? Kunsti?" küsis piletimüüja. Jah, kunsti. "Performantsit või?" Jah, performantsit.

Meid võtsid vastu kaks meest ja veel paar inimest, kellest ei saanudki aru, miks nad seal olid. Üks meestest oli valju häälega ja sõnarohke. Teine vaikis enamasti ja kui rääkiski, siis ka seda vaikselt.
"Vaata, kui palju tüdrukuid sa endale said!" hüüdis häälekam, "kui ma oleks küsinud, kas ma oleks ka saanud?" Jah. Vaikus. Vaikisime kaua ja mitu korda. Kogu see suur seltskond vaikis. "Kas Eestis kõik mehed tegelevad majandusega ja naistele jääb kultuur?" Jah. "Miks need alati just naised on, kes sellistele sündmustele kohale ilmuvad? Kellelgi mõni adekvaatne vastus ka on?" Vaikus. "Keegi teist muusikaga ka tegeleb või on tegelenud?" Vaikus. "Ma olen kooris laulnud," vastan. Vaikus.
Lõpuks lahkuvad kõik peale vaikse häälega mehe. Ta juhatab meid jalutuskongidesse. Plaksutab ja kõnnib. Siis vaatab meile otsa. Vaikus. "Kas te kuulsite vahet?" Vaikus. Ta teeb seda jälle. "Jah, seinad kajavad," vastame. "Proovige ise ka, nii on hoopis teine heli." Keegi ei liiguta. Pilgud. Proovin pilguga kedagi suunata. Suunatakse hoopis mind. Olgu. Kõnnin ja plaksutan. Esimesena mõtlen, et ma ei oska ju plaksutada. Seekord oskan. Seinad kajavad. Eriti hästi kajab ühe koha peal. See on päris ilus. Siis tuleb uksekoht ja ühtäkki on kõik kaja kadunud. Ma kõnnin ja plaksutan edasi ja loodan, et kaja tuleb uuesti. Ma nii loodan, et see tuleb uuesti. Äkki ma rikkusin kaja ära? Kaja tuleb tagasi. Tee saab otsa. Pöördun ümber ja kõnnin tagasi. "See on äge. Ukse juures oli hirmus." Riburadapidi proovivad ülejäänud ka. Teised vaikivad.
"Äge."
"Tore."
"Põnev."
"Nagu tuleks trellidest."
Aga mis me sellega peale hakkame?
"See on praegu mu lemmik koht, aga ma pole veel lõplikult otsustanud," ütleb vaikse häälega mees. Otsustanud mida? Lemmik koht milleks? Lähme trepist üles. Oleme üleval. Tuleme trepist alla. Lähme poomisruumi. Tuleme poomisruumist välja. "Vaatame üles ka. Aga seal on liiga palju neid... seda... butafooriat... nagu toolid ja nii. Need viivad tähelepanu ära," ütleb mees.
Läheme üles. Vahepeal ta plaksutab. Laksutab keelt. Ma ümisen. Kajab küll. Läheme veel rohkem üles. Vangla on kuidagi puhtam ja helgem, kui ma mäletasin. Päike paistab akendest sisse. Grupp vajub laiali. Rohkem vaadatakse, kui kuulatakse. Kuskil on sammud. Keegi vilistab. See on vaikse häälega mees.
"Kas sa tead seda filmi, miski krimka, väga vana, kus mõrtsukaks on mees, keda kordagi ei näidata. Ta tapab väikeseid lapsi. Me teame, et ta on läheduses, kui hakkab kostma vilistamist," räägin mehele.
"See on vist hirmus."
"Jah, eriti siin."
Kõnnime. Liigume. Ümiseme. Vaatame. Kõnnime. Vaatame. Operatsiooniruum kajab eriti. Et ülejäänud vangid ka valust osa saaksid? Maja ise on ilus. Raamatukogu ei kaja. Seal pole eriti raamatuid ka enam. Vaikse häälega mees räägib telefoniga.
"Lähme alla, ma annan teile aparaadid." Lähme alla. Trepp koliseb.
Saame masinad, mis meenutavad ulmefilmidest pärit relva. Mõned masinad teevad ka vastavat häält. Nende ekraanid vilguvad värviliselt. Suunda näitab tuluke. Masinal on kaks nuppu. Vaikse häälega mees seletab, et ühest saab heli kiirust muuta ja see teine ei tee midagi. Ekraanituled ei näita ka midagi. Me ei usu, aga lepime ta seletusega.
"Käige ringi ja kuulake." Mida me kuulame? Käime ringi ja kuulame. Heli muutub veidi, aga väga vähe. Ju mul pole intelligentne kõrv. Samas on kõiki neid helisid siin ruumis nii palju. Mulle meeldivad teiste helid rohkem. Kõigil on erinev.
"Sulle ei meeldi su heli?" küsib mees.
"Ei, see on liiga vägivaldne. Ma pole nii vägivaldne."
Vaikus. Ta võtab mult relva ja toob teise. Vahetab kaardid. "Parem?"
"Jah."
"Homme võime arvutist teise heli panna."
"Ei, see on hea."
Lähme tagasi jalutuskambritesse. Kuulame seal. Kõike on liiga palju. Liiga vali. Kuuleb ainult kõike muud. Ruumi on kas liiga vähe, meid liiga palju või lihtsalt kajabki nii hästi. Ma ei saa aru.
"Kuula," mees võtab mult relva ja kõnnib ära. Siis sihib mind ja seina kordamööda. "Kuuled?"
"Jah."
"Pea seda meeles." Ta annab mulle relva tagasi.
Vaikus. Oota, mida ma meeles pidin pidama? Üksteise järel vaikivad teised ka. Kuidas nad teadsid?
"Homme kuulame veel ja siis istume maha ja räägime ja otsustame, kuidas on parem," räägib vaikse häälega mees veidi pärast viimase masina vaikimist. Mille jaoks parem?
Viime relvad ära ja lahkume. Kaks ja pool tundi sai väga kiiresti läbi. Ma ei saanud arugi. Ainult pea hakkas veidi valutama. Heli oli liiga palju. Aga see mees on huvitav. Kui ta vaid räägiks, seletaks veidi rohkem. Ilmselgelt on ta harjunud kuulama. Ega ta muudmuudi ei saaksi teha seda, mida ta teeb. Kunstnik ei peagi oskama suhelda. Sellepärast tal oli alguses see teine mees kaasas. Tegelikult oli põnev. On põnev. Huvitav, mis sest lõpuks saab? Hirm on ka, et äkki ei saa eriti midagi. Aga huvi on.

Lõpuks sai sellest korralik perfonks. Käisime ringi Patarei vangla teisel korrusel ja suunasime helisid erinevatesse kohtadesse. Kindlal ajal kogunesime kõik "minu tuppa". Jah, mul on Patarei vanglas nüüd oma tuba. Õigemini kaks isegi. Seal muutusid meie kõigi helid samaks. Veidi aja pärast läksime jälle oma helidega laiali. Siis panime masinad maha mürisema ja kõndisime lihtsalt ära. Rahvast oli ka omajagu. Enamik neist olid helifriigid. Vähemalt pooltel olid mikrofonid kaasas ja nad lindistasid kõik üles. Pärast näidati pöidlaid ja naeratati ja öeldi, et meeldis väga. Alguses olid nad küll segaduses, aga siis hakkas kõik ilmet võtma. Ma arvan, et nad said asjast palju paremini aru, kui meie, kes me seal nende masinatega ringi liikusime. Või kui mitte paremini, siis vähemalt kiiremini. Meil võttis aega kolm päeva, et asjast midagigi taibata. Ma arvan, et neile jätkus sellest 20nest minutist, mil nad meid kuulasid ja vaatasid ja lindistasid.

""Siin on nael,"

ütles muumipapa. "Täiesti ilmne nael uksevõtme tarvis. Te ju näete? Ma pole veel kunagi kuulnud kellestki, kes ei riputaks võtit korralikult naela otsa, kui on ukse lukku keeranud. Iseäranis, kui ta on majakavaht.""

/"Muumitroll" by Tove Jansson

Kõrge lend

Mulle pole linnud kunagi otseselt meeldinud. Võib-olla ainult kotkad. Tähendab pole meeldinud kuni hetkeni, mil ma lugesin läbi "Kusagil lennata" ja see oli juba päris mitu head aastat tagasi. Raamatus on küll lisaks lindudele ka loomad ja muidugi inimesed. Aga linnud on kõikse põnevamad. Nüüd, kui ma juhtun mõnd lindu nägema, tundub mulle, et tal on nii põnev lugu rääkida. Kõik nad on isiksused. Ja huvitavad. Ja lahked. Välja arvatud kajakad. Ja luiged. Neile ma ei meeldi. Kajakatel on kohe midagi väga isiklikku minu vastu. Nad kohe üldse ei salli mind. Neid ei olnud raamatus ka, võib-olla sellepärast. Aga kotkaid ka minu meelest ei olnud. Nendega pole ma muidugi päris silm-silma vastu seisnud ka, et lähemalt tutvust teha saaks.

Roos elab mu akna taga üks pisike värvuke, kellel on mulle alati väga pikad lood rääkida. Siis ta hüppab ühelt oksalt teisele ja muudkui jutustab. Ta on nii armas.

(koomiksid: http://www.mcmorbid.net/)