Mulle pole linnud kunagi otseselt meeldinud. Võib-olla ainult kotkad. Tähendab pole meeldinud kuni hetkeni, mil ma lugesin läbi "Kusagil lennata" ja see oli juba päris mitu head aastat tagasi. Raamatus on küll lisaks lindudele ka loomad ja muidugi inimesed. Aga linnud on kõikse põnevamad. Nüüd, kui ma juhtun mõnd lindu nägema, tundub mulle, et tal on nii põnev lugu rääkida. Kõik nad on isiksused. Ja huvitavad. Ja lahked. Välja arvatud kajakad. Ja luiged. Neile ma ei meeldi. Kajakatel on kohe midagi väga isiklikku minu vastu. Nad kohe üldse ei salli mind. Neid ei olnud raamatus ka, võib-olla sellepärast. Aga kotkaid ka minu meelest ei olnud. Nendega pole ma muidugi päris silm-silma vastu seisnud ka, et lähemalt tutvust teha saaks.Roos elab mu akna taga üks pisike värvuke, kellel on mulle alati väga pikad lood rääkida. Siis ta hüppab ühelt oksalt teisele ja muudkui jutustab. Ta on nii armas.
(koomiksid: http://www.mcmorbid.net/)
No comments:
Post a Comment