One day, three autumns.

Tahaksin pühendada selle postituse oma vanniämblikule. Ta on surnud. Teda jäädakse igatsema. Ta oli kodustatud, selles mõttes, et ta elas mu kodus. Ta oli keegi, kes mind alati kodus ootas. Olgu, alati ei oodanud. Mõnikord oli ta päevi kuskil rännakutel, aga siis tuli jälle tagasi. Ta oli esimene elusolend, kellele ma ütlesin "tere hommikust" ja viimane, kellele soovisin head ööd. Alguses me ei saanud väga hästi läbi. Aga kuna ma vanni ei kasuta, siis ei leidnud ma ka vajadust tast lahti saada. Nii ta seal oli. Aga juba paari päeva eest pakkis ta oma jalad kõhu alla kokku ja jäi vannipõrandale selili lamama. Me ei jõudnud väga palju aega koos olla, kuid mõnikord piisab ka vähesest. Ma loodan, et ta uus elu on tore.