Mõtlesin, et kirjutaks, aga mul pole midagi öelda.
"Onu Tomi onnike" on väga hea raamat.
NaNoWriMo hakkas.
Aasta eest oli päris sisutihe päev. Viimane päev Itaalias. Uskumatu, et sellest on aasta möödas.
Koolis on põnev. Tegelikult ka. Aga tööd ja eksamid on muudkui järjest ja vahepeal tundub, et tahaks lihtsalt peaga lauda peksta ja siis selle asemel söön hoopis hästi palju komme. Kommid on head. Tundub, et lõpuks olen ka mina see, kes saab öelda, et keemiast ja matemaatikast ei saa ma tuhkagi aru. Aga põnev ja huvitav ta on. Mu maailmapilt on nii mitu korda ülepeakaela käinud, et mul pole õrna aimugi, mis mu algne idee oli. Mõnikord ma jalutan mööda Elva tänavat kodu poole ja jõuan selle lühikese aja sees mitu korda täielikku paanikasse sattuda ja sellest siis jälle välja tulla. Vahepeal tundub maailm täpselt nii õigesti olevat, et kõik maailmaparandusteod tunduvad mõttetud. Mida sa parandad midagi, mis on nii õige! Teinekord on jälle rahulikum ja saab juua oma hommikuteed ja langevaid lehti jälgida. Oleneb, kuidas võtta - nii ta läheb.
Mikk on Meremaal. Ta ütles, et seal on kena ja vahva.
Mina olen järgmised kolm nädalavahetust päälinnas. Seal pidi sügis alles alguses olema.
Pildid on tollest korrast, kui me kõik koos Pläsku sauna läksime ja lapsed olid armsad ning hoidsid kätest kinni.
No comments:
Post a Comment