July 21, 2012

Ah teid kutsikaid!



Ma mõtlesin, et peaks vahepeal punkti maha panema. Muidu jookseb aeg veel nii kiiresti käest ja pärast ei mäletagi, mis olnud sai.


Kord oli maailma kõige parema bändi kontsert ja kui kardin eest kukkus, siis ma oleksin peaaegu nutma hakanud, sest nad päriselt ka eksisteerisid. See oli nii hea, et hingata ei saanudki. Ega jalgu maha panna. Ei olnudki vaja. Vaja oli laulda ja hüpata.


Pärast seda läksin kohe Soome metsa. Seal ei loojunud päike kordagi. Telk lasi vihma läbi ja küünist sai kommuun. Õhtuti laulsime unelaule ja rääkisime unejutte ja päeviti hulkusime metsades ja laulsime teisi laule. Vihma sadas palju, aga ega see kellelegi väga korda ei läind. Inimesed muutusid lähedasteks ja pugesid jälle südamesse, südamesse ja sülle. Keelebarjääri tõttu väga sõnaliselt suhelda ei saanud, kuid see ei takistanud võidu kõdistamiisi ja külakuhje ja näitemänge ja saunatamisi ja lõpuks ei jäänudki meelde see, et nendega rääkida ei saanud. 


Aeg ei ole peatunud ka kodumaal. Muudkui jookseks ringi ja käiks kõigi pool head toitu söömas ja õnnelikke nägusid vaatamas. Inimesed on hirmus õnnelikud ja see on nii hea. Vihma sajab palju, aga see ei tundu ikka veel kellelegi korda minevat. Seda suurem rõõm on väikesest päikeselaigust, mis pilvede vahele eksib. Ja see pimedus on lummav ja õhupäike endasseviiv. Aeg seisab ainult lodjal. Ma tõesti ei saa aru, kuidas seal aeg liigub. Täna igatahes olin ma korra madrus. Ma arvan, et see oli täna.


Punkt pandud. Lähme edasi.

No comments: