Mul on jäänud üks lugu rääkimata. Emme ütles, et ma ei räägiks, aga mulle meeldib see lugu. See juhtus kunagi pealinnas bussiga sõites. Ilmselt oli see siis, kui selle sügise esimene talv tuli või vähemalt ühel neist päevadest. Igatahes mina seisin ja oli ka teisi seisjaid ja oli kõvasti istujaid. Üks mees, küllaltki noor, istus täpselt minu silmanurgas. (Lihtsalt täpsustuse pärast tahan lisada, et paremal all silmanurgas. Vasakul all pidi olema Surm. Või Saatan. Ma arvan, et Surm.) Kuna ta istus silmanurgas, siis päris täpselt kõik kätte ei paistnud, aga enamasti vaatas ta aknast välja. Ja tal oli paks karvane müts peas. Ilmselt oli see selle sama just ilmunud talve pärast. Ta istus ja jälgis ümbritsevat maailma ja tema parema käe sõrm käis muudkui kõrva sisse keerutama ja siis suhu. Muudkui kõrva sisse ja suhu. Võib-olla küll teist pidi, et kõigepealt suhu ja siis kõrva sisse. Ma ei tea, miks ta nii tegi või kas ta üldse päris täpselt tegi nii, aga see, mida mina nägin, oli küll üks inimsuuruses kass, kes oma kõrvataguseid pesi. Tõsilugu.
No comments:
Post a Comment