Olles lehmakarva

Ma ühel päeval vaatasin kevadet (juba paar nädalat tagas) mingi teistsuguse pilguga. Sõitsime autoga Pluuto-Paula juurde ja kevad vihises mööda ja tundus mulle teistsugune. Mõelge, kui kõik puud peaksid end iga kevad uuesti kasvatama. "Küll need puud on tänavu kõrgeks kasvanud!" oleks tavaline lause. Või kui kased triibutaksid end kevadeti uuesti. "Sel kevadel on kaskedel nii vähe triipe. Mäletad eelmist - nad olid lausa mustad."

Pärismaailmas saab kaks päeva järjest suitsusauna ja siis kaks päeva järjest niisama sauna. Pärismaailmas saab hommikuti linnulaulu kuulata ja kiige ja batuudi peal magada. Pärismaailmas laovad rahvad puid riita ja vahepeal küsivad üksteiselt looduskaitselisi mälumänguküsimusi. Pärismaailmas on päeval hirmus palav ja kella poole kuuest tuleb vägevaim äike. Äike on nii vägev, et muudkui sähvib ja mürristab ja rahvas seisab kambakesi ukseavades ja kajab igale välgule vastu. 

(pilti tegi Juhan ja mina ja Kairi)

Normaalne pidu

Kõndisime Heliga koos Karsummilt kodupoole. Heli lohistas märgade riietega kotti enda järel ja mina kandsin kahte ratast käes, mõlemad palja jalu ja putukameik mööda nägu laiali. Vastu jalutas kümnene kamp noormehi, õlled näpus. Lähemale jõudes ja meid märgates nad esiti naersid ja siis kommenteeris üks: "Ilmselt oli normaalne pidu." "Jah," mõtlesime Heliga, tudengipäevad olid tõesti üks normaalne pidu.